Reisiblogid Travellerspoint-is

Phu Quoc island

paradiisisaar?

semi-overcast 28 °C
Vaata Vietnam 2008 kasutaja valdek2 reisikaartil.

Tere koik, valdek olen

Valisime Phu Quocile soiduks kiirlaeva Rach Gia'st, vahemaa kyll 138 km, kuid kiiremini kohal. Kohalike sonul l@hevad Ma Tienist, mis yle 2 korra lähemal, kyll ka aeglased puupaadid, aga milleks. Meil ju spordilaager.

PQ on umbes eesti suurima saare, Hiiumaa suurune. Silla valmides pole Saaremaa ju enam saar.

Meie kiirpaat sihuke Aegna (voi 2 Aegna) suurune, kuid punus vast aint veidi aeglasemalt kui autoekspress. Laev laaditi t2is koigepealt madratseid, puuvilju, telekaid, kylmkappe, motosid, konte, f2nne jne. Reisijate jaoks olid mugavad salongid 2-l dekil. Ei saa j2tta mainimata pohjakeeratud konditsioneeri, v2ljas hullu tuule k2es oli soojem. Muuseas, ahtris kylili kinnitatud p22stepaati laoti ta tarvilikke asju t2is- banaanid ja hunnik kaste.

J2rgmistele reisisellidele, laeva maabudes on kasulik esimestene maha saada, sest vaid siis mahud pablik bussi peale, mis ei maksa sisuliselt mitte midagi. Meie virulastena muidugi pika vinnaga. Maale astudes olid j22nud vaid kallid privaatminibussid, hulk edukaid myygimehi ... ning lontis korvadega virulased.

Soidutasime end LP esikohal olevasse odavasse (10$ 2-ne bangalo) resorti (motelli), 300 m rannast l2bi kokonutisaju.
Loomulikult ootasid meid motellis ka motomehed. "So"o"r, moto?"
Vietnamis, nagu ka mujal minu poolt k2idud K-Aasia maades pole vaja miskit otsida- see mida vajad, tuleb ise sinu juurde. Kindel. Varem voi hiljem.

Ja rannas muidugi sigamonus pisike rannaresto. Kokku loodud kokonutipalkidest ja - lehtedest ning bambusest. See sai meie lemmikuks koigiks 4 p2evaks. "It's Asia".

Kirjutan seda praegu Saigonis, viimasel ohtul. Musid ja Boss litutavad shopinguga segamini kuskil Saigoni peal. Neil pole aega blogi jaoks seekord. OK, eks ma pean siis ise tegema, sydametunnistus ei luba suurt mahtu lobisemist homseks poolikuks ja kiireks 2ralennup2evaks j2tta.
See krdi juust mu ees on SIHUKE aeglane ila! Ma tootlesin ja laadisin 15 pilti yles 1,5h!!!! "Raisk" on koige leebem sona, mida siin m2nguurkas korduvalt kuulda sai.

Krt, ei m2leta, mis sel saarel veel ponevat juhtus. Me nimelt avastasime bambuutihnikus lavka, kust sai odavalt, alla 3$ jube head kohalikku valget veini. Dalat on nimi. Ja riisi- voi banaanipuskarilt yleminek veinile vottis aega. Niioelda, aklimatiseerumisprobleemid. Kas sellest ka p2evad peas lyhikesed?

Ahhaa, tibud j2id p2rast kuninglikku lounat rannatoolidesse magama, hobeniit jooksmas. Me Vahhuuriga 2 motot ja eksploorima, ilusamat elukohta ylej22nud 3-ks gaytraveli paradiisisaareo"o"ks. Tibud pidid p2rast bjuutisliipi tegema sama randa mooda.

Meie ei leidnud halligi peale kahe 6$ telliskuudi. Ylej22nud polnud "nobudjet" reisisellile kohased. Ei saa ju lippu t2is teha ja elada 15$-ses kaheses. No vaid 22rmisel juhul.

Ja siis tuli onnelik piikspiiks. Tibud leidsid ranna poolt super koha, ilusad, kahjuks kiviseintega, kuid bambus- ja palmilehekatusega, bangalod. Tutikas, meie esimesed kliendid, kylmik ja f2nn veel kiles. Meie ja ranna vahel ilus soine veesilm, millest elegantne sild otse rannaluitele. Me armusime sellesse kohta, soovitan soojalt. J22bsaare pealinnast lonasse mooda mere22rset punasest savist highwayd. C 4 km sadamast? Nimi oli Thai Tan Tien bungalows.
Muuseas, saarel ei olnud muid taksosid, kui vaid erakad. Kirves selga. No suhteliselt. Kauple.

Teisel p2eval seiklesime rolludega saare keskel ja veits pohja poole pealinnast. Kurvastuseks "tooreid" kylasid polnud, koik kivimajad. Rahvas elab suht heal j2rjel.
Saime kaela ka tavaliseks muutunud vihma. M2ngisin kovamiest ja hilinesin keebi yll ajamisega. Vaprusev2rinad loppesid haigusega. Alguses oli konsiilium kindel, et malaaria. Samad symptomid ju kylmetusega, gripiga. Apteekrid arvasid teisiti, andsid p2rsat iseravimiskuuri lootusetus seisus olevale kl;iendile peot2ie tablette. Mingi 5tk korraga votta. Mis tabletid, ei tea, kuid ilusad v2rvilised ikka olid. Kohe julgem votta. Malaartia on nyyd arenenud vist linnugripiks.

Siis tegime traditsioonilise sukeldumistreti. Kiirkursus paadis, 2 korda vee alla, 6 ja 9 m peale. Mina ytlen, et Kamboodias oli vee all ilusam. Tempel m2llu.

Ohtut ei saanud ju raisku lasta. Pahaaimamatult votsime nightfishingu, merele kalmaare ongega pyydma. N2is juba, et naudime low seasoni tottu privaatset laeva. Dutkit, saabus 6 sakslast. Osadel juba kova krunt alla voetud. Ohtu moodus peoloomade seltsis. Kelleks sai hiljem ka meie "lesbipaar".
Kalmaare saime ka, Vahur ja Liisu.
=o(
Vanainimene l2ks kottu magama. Reisikaaslaste auks tuleb todeda, et nad on V2GA!!! tugeva tervisega. Aga ma olin ka nende vanuses.

3-ndal p2eval tegime saare lounaosale ringi peale. Imeilusaid randu igal pool. Lounaotsas ka 1 h2sti lahe kyla. Aga rollusoidust on nyyd pikaks ajaks siiber. J2rgmise aastani, tagumik pysihell. Meie mootorrattahiired j2id taga istudes SOIDU PEAL MAGAMA!

Lend meie paradiisisaarelt Saigoni oli harju keskmine, polegi nagu miskit oelda.
Asooo, pahaaimamatutele kodustele ja kylalistele kaasa ostetud No~k Mamm konfiskeeriti lennujaama pagasikontrollis. Valgustasid l2bi ja teadsid kysimata, mis see on. Vietnam Airlines lendudel on nimelt KEELATUD selle tiksuva haisu-, maitse- ja pesumajade roomupommi vedamine. Aga oleks ymber valanud plastikusse, limpsipudelisse, oleks ok, sest meepudel l2ks l2bi.

Nii ma nyyd lopetan, vaja sooma minna, haiguseuss j2lle pead tostnud. Kamaraded ehk lisavad miskit, kui oelda on.

N2gudeni.

Kätu muljetab veits, kodust.

Olime seda paradiisisaart juba kauaaega oodanud. Eelmine õhtu kenasti vannitatud ja puhtad tütrukud asusid igatahes suure õhinaga hommikul laeva poole. Laev oli kiire, toas oli krdi külm ( õnneks Vahur laenas fliisi ) ja õues oli meeletu tuul. Igatahes 2h mis see laev sõitis veetsime me enamuse ajast õues, nautides merd ja ilma.

Kohale jõudes tervitas meid vihmasadu, mis ühele paradiisisaarele üldsegi kohane pole. Meel läks korraks isegi nukraks. Õnneks viis kohalik taksist/bussijuht meid päris mõnusasse kodusesse hotellikompleksi. Päikegi tuli välja tuju tõstma. Võtsime hotelli ja koperdasime randa, üle pika aja jälle piitsikat nautima.

Sealt leidsime ka meie kohaliku lemmik resto, millest Valdek juba eespool kirjutas. Mõnus väike palmilehe katusealune otse rannaliival. Ja kui ma olin oma esimese rummikoksi ( kahjuks ei mäleta täpselt milline see oli ) kätte saanud ja varbad sügavale liiva lükanud, vot siis tundsin küll et nüüd on Paradiis. Ja kusjuures meile rummisõpradele sai see koht eriliseks tänu oma super maisule puuviljarummi kokteilile. MMMMMMM kui mõnus see oli. Viimase päeva hommikulgi tegi Vahur daamidele koksid välja. Ei saanud ju saarelt lahkuda ilma viimase kokteilita.

Kusjuures mõnus oli, kui me Liisuga kahekesi mööda randa tuigerdama läksime, et omale mõnus rannaäärne elamine leida. Mitte et kokonutitihnikus kehva oleks, aga no piitsibungalo oli meie unistus. Koperdasime seal siis kahekesi näod unised peas ja saime igast hotellist eitava vastuse. Lõpuks juhatati meid kuskile kaugele, kus olid mingid hiiglaslikud hooned, mis polnud veel valmiski. Meel nukker, et me midagi ei leia otsustasime veits pead selgitada merevees. Vees nagu peldikuski tulevad ikka head mõtted... Liisule meenus, et oli mingi liivavalli taga lehmi piilumas käies näinud eemalt mingit bungalokompleksi moodi asja. Otsutasime asja uurida. Eemalt vaadates oli ok. Läksime edasi. Üle kirjeldatud silla kõndides tundsime ilmselt mõlemad järjest enam, et see on see koht, kuhu tahame tulla. Midagi paremat see saar meile nagunii pakkuda ei suudaks. Lisa boonuseks veel see et koht oli uus ja seetõttu meeletult puhas. Pererahvas, kes ilmselt külalisi oodata ei osanud oli üsna ähmi täis ja suure kisaga kupatati kõik vajalikud asjapulgad kiikudest püsti, et klientidele elamist näidata. Igatahes mida rohkem me seal olime seda mõnusamaks asi muutus. Kindluse mõttes saatsime poistele veel sõnumi, et nad enam ei otsiks. Meie sealt lahkuda ei tahtnud. Hirmus kahju oli üheks ööks veel kokonatisalusse minna ja unistada seal järgmistest päevadest.

Aga Phu Quoc'i põhitrend oli õues magamine. Kõik neli ööd, hoolimata heast hotellist sai õues magatud. Esimene öö kõik neljakesi kokonatibungalo võrgustatud esikus ja ülejäänud paradiisibungalo terrassil. Liisu ja Valdek küll vahepeal otsustasid voodi kasuks, kuid meie Vahuriga ei loobunud. Lihtsalt nii mõnus oli seal oma kohaliku soo kaldal ja kuupaistel peene sääsevõrgu alla pikutada. Kuulad kuda kõik võimalikud soo elukad üritavad üksteisest üle häälitseda ja vaatad kuud. Lobised meeldiva inimesega. Nii need ööd lühikeseks jäid. Lihtsalt kahju oli seda kõike magamisele raisata. Igatahes viimasel õhtul hakkas Liisul ka veits kahju ja liitus meie mõnusa seltskonnaga öise õue võlusi nautima. Superlux, ega muud ei oskagi öelda. Neid öid jään kindlasti taga igatsema. Loodan, et õnnestub veel midagi nii mõnusat kogeda. Väike romantik vist hüppas välja minust. Olen seda hoolega varjanud.

Läks vist pikaks see elamise olemise kirjeldamine. Emotsioonid lihtsalt olid nii laes, mis teha.

Järgmsied kaks päeva möödusid motomeestena. Õnneks mitte ise sõites vaid tagapingil tsillides. Kolasime mööda väikseid teid ja külasi, lehvitasime inimestele, vaatasime ilusaid randu. Ega suurt muud midagi teinudki. Nautisime kohalikke võlusi. Õhtuks jälle tagasi oma bungalosse, et hommikul uuesti alustada. Järgmise päeva eesmärk oli meil kohalik pärlifarm. Aga kuna seal sai minu loomaarmastus ilusate asjade armastusest võitu, siis veetsin mina põhilise aja õues meeletult laheda ahvikese seltskonda nautides. Jube armas tegelane oli, muudkui kallistas ja musitas mind ja tahtis põue pugeda. Kahju oli lahkuda tast, kuid motomeestel oli kange tahtmine edasi kimada.

Kahjuks oli selle päeva ilm veits sombune nii et ujuma me ei jõudnudki. Kuigi rand, kus käisime oli tohutult ilus. Valge liiva ja kokonati puudega. Aga ei olnud nii soe, et oleks ujuma kiskunud. Nii et otsustasime lihtsalt rannarestos veits lõunatada. Poisid tegid kiikudes ka väikese uinaku.

Tagasisõit oli tõesti väsitav. Ilm läks järjest kehvemaks ja külmemaks. Tuul puhus ja ei olnud mõnus. Õnneks olen ma piisavalt pisike, et Vahuri suure selja taha tuulevarju mahtuda. Kuna seal nii hea oli, siis sain jälle oma elus uue kogemuse osaliseks. See on ammu teda, et igasugune liikuv vahend mind nagu väikest last kohe uinutab. Tavaliselt ma nandes kas istun mõnusalt toolis või pikutan pingil, ise ennast kinni hoidma ei pea. Aga motika seljas ma veel varem manganud polnud. Aga uni tuli mõnus, isegi unenägu nägin korra. Ei teagi täpselt kaua ma seal tukkusin, aga Vahur pidas vajalikuks mind veist kinni hoida, et ma tal tagapingilt minema ei kaoks. Lahe.

Nii palju uusi kogemusi sellelt saarelt. Aga ma siis jätkan, sest neid oli veel...

Saare neljanda päeva peaeesmärgiks oli sukeldumine. Millele ma algul hirmust veits vastu plõksisin, aga väikese veenmise peale siiski nõusse jäin. Ja asi oli seda väärt. Tuju läks kohe rõõmsamaks, kui ilusat komput instruktorit nägin, kes küll hiljem ilma särgita nii kompuks ei osutunud. Aga armas oli ikka. Mis teha, aga lihased on mehe juures oluline komponent. Nii et nunnu nägu siin määravaks ei saanud ja minu südant prantsuse iludusel võita ei õnnestunud. Kahjuks või õnneks ei läinud mina temaga ka vee alla. Selle au sai omale Liisu. Minu seltskonnaks oli kohalik Big Boss ja meie oma Big Boss Vahur. Tegelt olin rahul, sest usaldasin kohalikku Bossi ilmselt kõige rohkem. Ja kuna ma polnud selle alaga enne tegelnud, siis oli turvaline tunne tähtis. Igaljuhul hoolitseti minu eest hästi. Sätiti varustus selga ja aidati vette. Vee all oli lahe. Esimese sukeldumise ajal oli mul enda ja oma uue kogemusega nii palju tegemist, et ei mäganudki, kui mul vesi maski sees oli, rääkimata millestki muust. Veits ikka tegelt vahtisin ringi ka. Teine kord oli juba märksa lahedam. Hoolimata sellest, et mul algul vee alla saamisega veits raskusi oli. Kohaliku Bossi kogemused olid abiks ja lõpuks suutis ta mu alla toimetada. Seal oli kihvt. MÕnusad suured kaljud kõik koralle täis. Erinevad kalad. Jube lahe kogemus. Hoolima sellest et mul kõrvad veitsa pärast valutasid oli asi seda väärt.

Viimase päeva hommik saarel oli mõnus. Ilm oli super. Kuna Valdek ennast veits haiglasena tundis, siis otsustasime kolmekesi minna nautima veel viimast korda meie lemmik rannarestot ja lemmik napse. Mis sest et kell oli üheksa hommikul. Aga kohalikele on see juba totaalne lõuna. Tellisime siis mõnusad söögid ja joogid ning nautisime olemist niisama. Liisu võttis väikese jalamassaazigi. Ujusime veel viimaseid kordi, sest edasi ootas meid Saigon, mis elas täiesti uut elu.

Ega muud polegi kirjutada, sest nende kogemuste kõrval jäid ülejäänud kogemused tohutult varju. Oluline on keskenduda tähtsamatele asjadele. Aga tükikese endast jätsin ma sinna saarele küll. Nii eriline oli see koht. Andsin seal lubaduse, et 4-5 aasta pärast lähen sinna tagasi, et näha kuidas kohake arenenud on. Sest praegu oli ta veel üsna toores, nagu meiei seltskond meeldivaid asju armastas kutsuda. Peaks lubaduse ikka teoks tegema.

IMGP2289.jpgIMGP2308.jpgIMGP2319.jpgIMGP2322.jpgIMGP2293.jpgIMGP2269.jpgIMGP2256.jpgIMGP2267.jpgIMGP2250.jpgIMGP2247.jpgIMGP2231.jpgIMGP2229.jpgIMGP2226.jpgIMGP2220.jpg

Kirjutas valdek2 5:20 Sildid Vietnam Tagged gay_travel

Saada sissekanne e-postigaFacebookStumbleUpon

Sisukord

Ole esimene, kes kommenteerib seda sissekannet.

Kommenteerimiseks pead olema sisse loginud Travellerspoint-i.

Sisesta oma Travellerspoint-i kasutajainfo:

( Mis see tähendab? )

Kui sa ei ole veel Travellerspoint-i liige, liitu sellega tasuta.

Liitu Travellerspoint-iga