Reisiblogid Travellerspoint-is

Tambiet, Vietnam

snow -2 °C

Reisipiltide galeriid näeb siit.

Liisu meenutab:
Ja jällegi on vaid tühjad pihud...rahakott on tühjaks pumbatud, jalatallad on villis ja katki, sääred on täis katki kratsitud sääsepunne, juuksed on blondiks pleekinud ja sellest kõigest hoolimata avastan end naeratamast kõigile ja kõigele (hetkel isegi sellele arvutiekraanile ;) ). Muidugi raske on olla naeratamata kui õues valitseb selline ilus talveilm.

Kuid mida siis siit lumisest kodust kergelt seedinuna Vietnamist veel enda jaoks meenutada...
Täiesti imeline ja mitmekülgne loodus. Kõige kustumatuma mulje jätsid Sapa (Põhja-Vietnami) ümbruse mägised riisipõllud ja sini-sinised päikseloojangud. Seal ringi sõites võis iga naharakuga tunda ja lausa käega katsuda kuidas loodus hingab ja elab nagu meiegi. Samuti ei saa Vietnamis käies mööda minna uduloorisest maailmapärandist Halong Bays või kuldsetest liivaluidedest Mui Ne rannikul. Siit väike meeldetuletus mulle, et kui teine kord juhtud liivaluidetel kelgutama, siis suu kõrvuni naermine ja samal ajal pidurdamine ei ole hea mõte.
Inimesed on sõbralikud ja tohutult töökad. Üks asi mida reisil palju sai kogetud ja edaspidiseks kõrva taha püüan jätta, et kohalikke tasub usaldada. Võib olla ei lähe kõik nagu planeeritud, aga vähemalt nende juhtimisel saab nii seiklust kui põnevaid uusi „tooreid“ kogemusi. Ja kui vahel tekkib ka pettumus ja tünga saanud tunne, siis tasub kolm korda hingata ja aeg maha võtta. Vajavad ju nende pered ka toitu ja peavarju ning seda riigis, kus ilmselt üle poole elanikonnast teenib kuu sissetulekuna vähem kui mina päevas laiaks lõin.
Vietnamis ei saa käia ja mööda vaadata köögist. Alustades Po’st (kohalik supp), mis on nende traditsiooniline hommikusöök, jätkates igasugu nodiga mida meri kätte annab ning muidugi igasugu rohelised lehed, varred, kõrred, juurikad, ühesõnaga kõik vähegi söödav muru. Ja kõik see ei oleks Vietnami köök, kui see ei oleks kastetud nõk mam’i (kalakaste) sisse. Suurepärane maitsete kakofoonia isegi minule, kes ma kodus ei ole suurem asi kala, rohelise ja juurika sööja.
Ja last but not least, tore on reisida ja kohata uusi inimesi, kuulata uusi mõtteid, vaadata maailmale läbi teise prisma kui kodus, liikuda üks päev või nädal korraga, kiirustamata ning nautida kõike seda mis hetk parasjagu pakkub. Nagu elu näitas saab puudust tundmata hakkama kuu aega ilma kella, mobiiltelefoni, auto, televiisori, meigi ja kümne muu tühise mugavuseta, milleta me oma elu siin kodus ette ei kujuta.
Peaegu et nädal juba kodus ja ma pole veel märganud sisse lülitada televiisorit (ju on pult ikka veel katki) ning peale keerata kütet (ilmselt keegi pole mulle meelde tuletanud, et vahe peal on talv saabunud). Reisimine teeb hingele vaid head, kui vaid suudaks seda hoida.
Tore oli Teiga, poisid ja beib.

Mis Valdekul veel öelda on?
Minu saadud hingerahu pole nähtavasti siiski nii täiuslik, kui Liisul. Ma ootasin midagi muud. Ootasin tglt sedasama, mida ma Birmas, Kambodzas ja isegi Põhja Tais olen juba palju näinud- algelist elu- olu, külatäied bambushytte. Nägime sellist elu vaid mõnes üksikus kohas, enamasti on Vietnamipiipelil kivimajad. Kuigi, küllap me seekord liikusime ka rohkem arenenud piirkondades. Ise ma tahtsin ju tglt.
Vietnam on NII suur maa, et 1 kuu temaga põhjalikult tutvumiseks on selgelt vähe. Kui uuesti minna, siis ma pühenduks sisemaale, ei tõstaks üldse jalga rannikule.

Vietnami inimesed- üldistades, üldjuhul armsad, heaadusest sulavad. Mida vaesemad, seda enam. Nagu kogu Kagu Aasias.
Ma ei tea, mis see täpselt on, kuid kõigis neis inimestes on midagi, mida meil ei ole. Õigemini, et meis, arenenud maailma elanikes, seda ENAM ei ole.

Kes Mui Ne Valgelt luitelt alla tahab kelgutada, soovitan soojalt, sõida pea ees! Päriselt päriselt. Siis võib ka pidurdades naerda.
Erinevalt Liisust, mina SAAN "po" supist mööda vaadata. Vabalt, ilma mingi kahetsuseta. Maitse asi. Sama juurikate ja rohuga.
Muuseas minu malaaria, mis vahepeal näis olevat arenenud linnugripiks, muutus koduteel kopsupõletikuks. MIda arstiteadus sellest arvab? Mingi voodoo värk?

Ja joudsin äratundmisele, et järgmine reis peab olema põhirõhuga loodusele.

Ja veel, teie meelerahuks.
Lobisesime, mis me lobisesime, aga see gayvärk mulle siiski ei istu. Ei saanud asja selles plaanis. Liisu ja Kätu vblla veel veits, aga mina Vahuri kaisus magada EI TAHA.

Kirjutas valdek2 16:45 Sildid Estonia Tagged air_travel

Saada sissekanne e-postigaFacebookStumbleUpon

Sisukord

Ole esimene, kes kommenteerib seda sissekannet.

Kommenteerimiseks pead olema sisse loginud Travellerspoint-i.

Sisesta oma Travellerspoint-i kasutajainfo:

( Mis see tähendab? )

Kui sa ei ole veel Travellerspoint-i liige, liitu sellega tasuta.

Liitu Travellerspoint-iga