Reisiblogid Travellerspoint-is

Saigon

Vietnami tuksuv syda

sunny 28 °C
Vaata Vietnam 2008 kasutaja valdek2 reisikaartil.

Valdek olen

Saigoni lennujaamas yritasid vietnaami Kaval- Antsud meile maha myya taksot kesklinna. Normaalne ju. Takso ka siin, nagu mujalgi Kagu Aasias, kus k2inud (Birma, Tai, Kambodza), odavaim kulgemisvahend. Konks aga selles, et need taksojuhid, kes olid lennujaamas sees, tahtsid, et me nende lennujaamamaksu kinni maksame + polnud nad nous taksomeetrit sisse lylitama. No problem, lennujaama territooriumilt v2ljas, t2navalt, on turistisobralikumaid taksojuhte murdu. Meter+ no tax.

Saigoni p2kkp2kkerite getos on toesti igas kaliibris hotelle nagu muda. Sama ka soogikohtade kohta. Kogu linnaosa on imenud end kaanina turistide kylge. Aga ikkagi maru ponev koht. Issanda loomaaed on ka siin esindatud. Kerjuseid on enim, mis Vnms n2htud. Kuid syda l2heb h2rdaks ja rahakotirauad avanevad vaid invaliididele.

India kook tekitas koigil, va Vahuril, suus ja neelus tulekahju. Vahur vaid matsutas, kui meie ohku ja olli peale ahmisime.

K2isime Saigoni sojakuritegude muuseumis. Tasub k2ia. Saab teada toe, kui varem ei teadnud, Vnm - usa soja kohta. Masendav, millise genotsiidi korraldas maailma voimsaim riik, voimsaima sojav2e ja moodsaima relvastusega v2ikese ja puruvaese riigi vastu. USA voitles siin kummipl2tudes partisaniarmee vastu, kes sai gigandile vastu astuda vaid kavaluse ja kangelaslikkusega. Kes kasutas usa lohkemata pommide ja mahaj2etud tankide, suurtykkide metalli, sulatades neid yles ja valmistades neist omale nii laskemoona kui ka relvi. Onneks maailmapolitseinik j2i alla. Ainult loll ei opi ei oma ega teiste vigadest.
Aga Vietnam areneb normaalselt, kommunismiloosungid n2ivad olevat nyydseks vaid kulissid ja rekvisiidid.

Lisaks on veel yks "must see" koht 70 km Saigonist. Cu Chi tunnelid.
H2mmastav, milleks on vietnaamipiipel vajadusel voimeline ja milliseid elutingimusi valmis taluma, et agressorite 10-id kordi ylekaalukamale joule vastu seista. Mitmesaja kilomeetrine ja mitmekorruseline tunnelite vorgustik otse vaenlase nina all. Koos koige eluks vajalikuga, fantastiliselt maskeeritud ja voimaldas nii prantslasi, endisi koloniste, kui hiljem ka ameeriklaste elu v2ga kibedaks teha.

Meie reisi teise poole tendents, gurmaanlik kallutatus hakkab mind isiklikult 2ra tyytama. No ei viitsi ma aina uute maitseelamuste otsinguil, mis koikusid nyanssidest maitseorgasmideni, taldu kulutada, minu jaoks motetu. Kuid olen pyydnud kannatlikult ja viisakalt kohanduda.
Eile k2isime LP soojalt soovitatud ja parima reitinguga restoranis. Joudsime vist liiga hilja. Enamust toite menyyst tellida ei saanud, lihtsalt "no have".

Nii nyyd sooma ja siis lennujaama. Bangkokis peame vaid 3 h sitsima ning homme kodus.

Valdek, juba kodus:

Semud nüüd loodetavasti kirjutavad viimasest nädalast siia ka omi elamusi, nyyd kodus vast ikka aega leiavad, shopingupõrgust pääsenuna ning jälle selginenud mõistusega. See viimane on muidugi minu isiklik ja absoluutselt subjektiivne arvamus. Võib olla ka hägustunud.

Muuseas, ka Saigonis sattusime er(g)utiga taksomeetriga taksodele. Tagantjärele, kodus veebist asja uurinult, soovitan kasutada vaid Vinasun, Saigontourist või Vinataxit. Nendel firmadel on taksojuhid ka vormis ja taksodel on peal ka 2-poolne raadioside.
Kui taksomeeter pole armatuurlaual ja pole lai, vaid pisike ja kuskil keskkonsoolil, siis on raudselt libatakso või vähemalt pikendamata litsentsiga.
Me vähemalt lennujaama soidul jälle sellise otsa komistasime. Vennike ikka võimles vasaku käega rooli ja vööle peidetud puldi vahet. Kui tahtsin ka seda nuppu vajutada, siis, dziisas, sama laul, mis Hanois- sellega ta lukustab uksi seestpoolt! Hanoi ametivendade (seal kasutavad seda ka päris taksod) koolitus?
Aga pole hullu, jälle sai elu veidi huvitavamaks.

Muuseas, südametunnistus ei luba maha vaikida yht Kätu iseloomuomadust. Nimelt pidurdamatu, ei, lausa ohjeldamatu loomaarmastus. Tule jumal appi! See TULEB ära keelata! Mõelda vaid, mida peavad tundma NÜÜD kõik need vaesed ala- ja mitte alatoidetud, suured ja väikesed, peremeheta ja peremehega tänavakassid, - koerad, - ahvid ja muud pudulojused, kes said kogeda Kätu lugematuid kallistusi, musisid, paisid. Nad said hetkeks paradiisi, kust nad Kätu lahkudes prantsatasid tagasi oma igapäevasesse maapealsesse reaalsusse ja püsistressi.
Kuidas leppida jälle tsölibaadiga, kui oled korragi tippu joudnud. Koos. ?

Kätu muljetab, ka kodust:

Saigoni lennujaam möödus minul head mussi kuulates. Vahur leidis ipodist mingi mõnusa loo, mida siis minuga jagas.A ega ma tagasihoidlik polnud vaid haarasin ahne tütarlapsena kogu pilli ikka oma kätte. Ja nii möödus minu Saigoni lennuväli kuulates Jäääre lugu Soo. Super lahe lugu on.

Saigon ise on suur ja esmapilgul ei erine millegagi teistest suurlinnadest. Nii et taksosõidu ajal lasin mina ennast unede maale viia. Hiljem selleks jälle eriti võimalust ei olnud.

Bäkkbäkkeritegeto oli küll lahe. Kõik on käe jala juures. Meeletult lahedaid hotelle, restosi, baare ja pubisi. Ja ärgem unustagem poode. Täiesti erinev ülejäänud Saigonist. Hotelli me pikalt ei valinu - ühes polnud kohti, siis astusime sisse järgmisesse. Tingimuseks oli, et oleks odav ja rõduga. Saime mis tahtsime. Neljane tuba 3 ööd 39 daala. Rõdu ka. Veits rokane, aga korralike virulastena tegime korda. Pesime põranda ja korjasime kola kokku. Ikka selleks et omal hea 3 õhtut seal mõnuleda oleks. Oli ka.

Ja tütarlaste rõõmuks selgus väikesel ümbruse uurimisel,et peaaegu meie kõrvalmajas tegutseb pisike ilusalong. Hinnakiri ülevaadatud, ei olnud me enda vastu kadedad. Esimese õhtu protseduurid peapesu, pediküür ja maniküür. Peapesu oli küll mõnus. Katsile siit nipid kõrvataha. Kõigepealt pandi meid mõnusalt pikali peatpidi kraanikaussi ja kukuti masserima. Pea kratsiti kohalike tütarlaste poolt küüntega ikka tohutumalt puhtaks. Pesu 2 korda, pluss massaaz. Kokku kestis see protseduur u. 40 minutit ja nii puhtad ja pehmed pole minu juuksed kunagi olnud. Ei tea mis head paremat nad pähe möksisid. Igatahes otsustasime, et Saigonis me ise pead enam küll ei pese. Ja nii ka läks. Pead puhtad, varbad punaseks lakitud saabusid kohale ka poiste kaua oodatud ilusad ja puhtad tüdrukud ( vähemasti me ise arvasime nii ). Loodame et nad jäid rahul ja pikk ootamine tasus end ära. Õhtuselt shopingult hankisime endale ka peened kleidikesed, et oleks millega klubisse kohalike poiste ( veits võibolla ka meie oam paiste ) silma rõõmustama minna.

Päevad Saigonis möödusid kiiresti. Järgmise päeva hommikul kolasime mööda kohalikku turgu. Koju oli vaja ju head paremat kaasa tarida. Peale turukülastust võtsime ette esimese must see objekti. Vietnami sõjamuuseumi. Ma selle peenet nime ei mäleta. Igatahes oli see paik avatud täpselt 4 aastat enne minu sündi ehk 04.09.1975. Huvitav koht. Üsna korraliku pildimaterjali abiga saab ülevaate sellest, mis sõjas toimus ja eriti, mida see inimestega tegi. Ilmselt on seda vaja näha, et mõista mida sõda tavainimestele endaga kaasa toob. Kurb...

Muuseum vaadatud olime läbi kui läti rahad ja otsustasime veits süüa ja siis puhata, et õhtuks jälle värskem olla. Meie Valdeku ja Liisuga piasime õigeks puhkuse veeta ilusalongis massaazi nautides ja tududes. Mina vähemasti sain küll 2 tundi korralikku und seal. Vahur vist pikutas hotellis. Igatahes kui salongi mõnude maailmast lahkusin oli ta ainuke, kes mind veel ootas. Valdeks oli Interneti võlu maailmas ja Liisu unemati kaisus. Nii sügavalt veel,et minu kolistamise ja raputamise peale nohises vaid valjemini edasi. Ju oli siis uni vajalik. Me Vahuriga läksime siis õhtust Saigoni ja tema võlusi kaema. Leidsin omale sealt ka laheda motomehest sõbra, kes mu heameelega tuurile oleks viinud. Lahe vana oli. Punase dressipluusi, valge nokatsi, sigari ja peente prillidega kõhetu tüüp. Meenutas pigem kuuba vanahärrat, kui kohalikku motomeest ( Vahuri sõnad). Väga lahe oli. Igatahes hakkasime teiste juurde tagasi kiirustama, kui tuli Valdekult sõnum " kus krt te kolate". Ilmselt olid neil kõhud tühjad, sest söögikohaset me nad lõpuks leidsime. Teemaks siis india köök, millest mina peale esimest mõnusat " mitte tulist" ampsu midagi süüa ei saanud. Ühe liha käntsaka suutsin ka ära süüa ja meeletus koguses õlut peale juua. Vahurile ilmselt meeldis. Näost oli näha kohe, et oli omas maailmas. Teistel kulus ka tõesti veits rohkem õlut kui tavaliselt. Aga põnev kogemus igatahes. Nagu ussirestogi.

Teise päeva peaeesmärk oli jõuda Cu Chi tunneliteni. Kuna eelmine õhtu ühtegi reisi omale bronnida ei õnnestunud (kõigil läks lihtsalt meelest), siis oli hommikul kohe esimene käik lähimasse turismibüroosse, kust sobiva reisi saime. Iseseisvalt oleks sinna sõit osutunud jube tülikaks, pikaks ja kalliks.

Tunnelid ise on väga ägedad. Uskumatu et need väikesed ja tublid inimesed on sihukese võrgustiku suutnud sinna kokku ehitada/kaevata. Kappa või mööda tunneleid Saigoni välja. Eriti lahedad olid igast püünised, kust ogad vaenlasele kõhtu või muusse kehaosasse torkusid. Ja minu suureks lemmik atraktsiooniks oli tünga koobas, kus lõpus polnud midagi ja siis kui ameeriklane või muu vanelane koopsse ronis sai seal haavata ja sõbrad talle järele läksid lasti koobas lihtsalt õhku. Lihtsa vaevaga terve peotäis jänkisi maapealt pühitud või siis maa alla jäetud. Põnev. Roniseime isa ka ühte tunnelisse, millel õnneks oli ka lõpppunkt, mis viis maa peale tagasi. Lahedalt pisike koht. Ei ole ilmslet klaustrofoobiku unistus. Aga minu väike kasv sai jälle õnnistuseks ja sain tunneli läbitud peaaegu püsti veits ettepoole kummardades. Ühes kohas aint pidin veits käpad maha panema ja roomama, mille tulemusena mu uus peen pediküür kannatada sai väheke :-)
Väärt koht, kuhu peab iga Vietnamit külastav valge inimene kindalsti minema.

Viimase õhtu otsustasme Vahuri rõõmuks lõpetada klubituuriga. Päeval sai juba mõned kohav välja tsekitud ja õhtul veel nimekirja täiendatud. Tsikid ajasid kelidid selga ( kõpsukaid küll ei leidnud ;-) ) ja läks minekuks. Vahur oli meie isiklik Raha Boss, sest peentel daamidel ju ei sobi suurt märssi kaasas vedada ja väikest polnud kusagilt võtta. Klubituuri alguseks tegime koksid kodulähedal baaris ja ootasime taksot. Esimene klubi oli suur ja päris lahe mu meelest. Segamini nii kohalikke kui turiste. Ja väga äge oli, et tantsupõrandal olid lauad, kuhu said oma isikliku kraami ja napsud toetada, et mõnuga tantsu vihtuda. Mida me ka tegime. Muss oli seal hea. Isegi minusugusele paadunud rockisõbrale. Millegi pärast sai teistel diskopepudel sellest kohast villand. Ilmselt oli liiga vähe kohalikke tsikke Vahuri jaoks. Seega leidis Liisu meile seltskonna täiendust kahe kanadalase ja kahe briti näol, kellega koos siis uut pleissi jahtima asusime. Uus koht polnud enam nii hea. Isegi mu kokakoola pandi pistuuri, kui korra tantsule läksin. Seal sai puhtalt seltskonda nauditud, mis oli kõigest muust üle.
Enivei ka sealne koht ammendas meie pidulised ruttu ning jälle uutele jahimaadele. Viimaseks kohaks sai meil suht kodu lähedal asuv baar, mis oli vist 24 h lahti. Igatahes tiksusime seal peaaegu päikeseni. Oleks vist kauemgi olnud,aga mul läks kõht tühjaks. Õnneks kohalikud agarpagarid olid juba oma putkad avanud ja meie väikesed õgardid said nuudlitest ja krevettidest ja lihast kõhud täis. Hommiku veetsime hotellirõdul vaadates kohalike hommikusi toimetusi. Ei raatsinud magama minna, ikkagi viimane hommik Vietnamis. Jube kahju oli et reis hakkas lõppema.

Hommikul tundus, et kõigil oli väike kurbuse tunne sees, sest koht ja kohalikud olid juba kuidagi koduseks muutunud. Viimased tunnid Vietnami pinnal möödusid shopates: saime Liisuga veel paar kleiti omale ja muud pudipadi. Poisid kolasid oma pead. Nendega terfunksisime hiljem söögikohas, kus oma viimase Vietnami lõunasöögi tegime. Jõudsime sinna enne poisse. Kaaslaseks tuli meile eelmisest päevast tuttav ameerika härra, kel silmad taas õllest mõnuga vilasid. Õllesära silmis. Vestlesime temaga seal veidi. Onul oli ka probleem - ta ei suutnud otsustada kumb meist Liisuga on ilusam. Minul olevat ilus naeratus ja silmad, Liisul aga blondid juuksed ja suured tissid. Nii et.... Liisu igatahes sai koju tagasi teadmisega, et vähemalt keegi arvab, et tal on suuret tissid ;-)

Ja märkamatult olimegi lennujaamas. Märkamatult ilmselt ka sellepärast, et ma tudusin taksos, jälle. Buy, buy Saigonile ja Vietnamile ning järgmisel päeval juba Good Morning Finland ja Estonia.

Uskumatult kiiresti möödusid need 5 nädalat, mis alguses tundusid nii ülipikad. Ju siis oli koht ja mis peamine seltskond hea. Vietnamit jääb meenutama, lisaks tohutule piltide hulgale, kohalike meeletu lahkus ja sõbralikkus. Ning ärgem unustagem ilusat loodust. Oi ja meie gurmaanidele palun vabandust... ka meeletult hea söök. Igatahes jääb mulle sellest reisist palju toredaid mälestusi ja uued olulised inimesed. Läks vist liiga melanhoolseks. Mis teha, kodus on hoopis teised meeleolud kui kohapeal ja asjad tundvad teistsugused.
Selle seltskonnaga läheksin küll luurele, igatahes. Või siis uuesti reisile.

IMGP2421.jpgIMGP2337.jpgIMGP2341.jpgIMGP2344.jpgIMGP2354.jpgIMGP2355.jpgIMGP2365.jpgIMGP2374.jpgIMGP2382.jpgIMGP2388.jpgIMGP2405.jpg
IMGP2407.jpg

Kirjutas valdek2 20:23 Sildid Vietnam Tagged gay_travel

Saada sissekanne e-postigaFacebookStumbleUpon

Sisukord

Ole esimene, kes kommenteerib seda sissekannet.

Kommenteerimiseks pead olema sisse loginud Travellerspoint-i.

Login