Reisiblogid Travellerspoint-is

oktoober 2008

Ninh Binh

Teine Halong Bay riisipoldudel, j@rgmine maailmaime

rain 28 °C

Halong City - Ninh Binh
27 - 29. okt

Katu:

Bussisoit Halong Bayst oli omamoodi lahe. Magada ma kyll oma tavaparast moodi ei saanud, koik voimalikud asendid said jargi proovitud. Kohalikud teed lihtsalt ei voimalda turistil magada, vaid peab aknast valja vaatama. Igatahes Ninh Binhi me kohale saime ja ohtul ka veintsu joime. Mainimata ei saa muidugi jatta, et poes maksis kohalik veints 50 tuhhi (3+$), kui laeva peal sai selle eest 20 daala valja kaidud ja mehaanik-ettekandja arvates me veel roovisime teda. Blogi laks kehvasti, sest kohalik elektrijaam ytles suure blogimise peale yles. Ei talu sellist sydaoist koormust noh.

Ninh Binhis tervitas meid tore kohalik tytarlaps, kes kohe oma meeldivat hotelli tutvustas. Igatahes hommikul arkasime kymne dollarilise vaatega toas. Ja mis saab veel linnatydrukutele olulisem olla, kui puhas pesu ehk siis saime ka riided lopuks pessu antud. Ehk nyyd jouavad ka ilusad ja puhtad tydrukud kohale.

Et mitte aega raisata votsime jalle rollud ja asusime kahe paevasele tripile teele. Tsikid seekord tagaismel tsillimas. Nagu selgus, vaadata on siinkandis rohkem, kui yks maailma ime paevas. Mitu templit, kyll kaljukoopas, kyll kusagil lageda peal. Lisaks veel jogi, mis voolab labi koobaste. Nii et tihe paev tulemas.

Esmalt peatusimegi giid Liisu juhendamisel templis, mis oli ehitatud kaljusse. Vaga seffid vaated avanesid sealt. Kuna koht pyha ja tydrukutel peale nappide kleidikeste enam muid puhtaid riideid polnud selga panna, siis otsustasime seda pyha paikka oma paljaste saarte ja olgadega mitte ryvetada ning votsime oma giidi, kes meid mae tippu vaateid imeltema eskortis. Eskortteenus oli oma kaheksat tonni vaart. Onu tegi pilti nii meist kui vaadetest. Ja kogu yritus loppes vaga privaatse fotosessiooniga ja ytleme nii, et nalja oli rindadest nabani...

Templile jargnes jogi, mis koobastest labi voolab. LP oli meid kenasti hoiatanud kavalate prouade-paadijuhtide eest, kes peale esmaste vajaduste rahuldamist (koobaste labimine) hullult nanni tahvad pahe hakata maarima. Aga meie naiselik kavalus kavaldas nad yle. Meie raha oli teises paadis asuvate abikaasade kaes, kes meil mitte midagi osta ei luba. Toimis igatahes. Papp jai alles. Paadi lopus loobusime ka tadidele tipi andmisest, sest nagunii terve tee olime ise aerumeheks. Mis tippi siin veel vaja kui pool tood sai ise tehtud.

Aga koht ise oli mega. Vaated ilusad nagu ikka. Yldse peaks veelkord mainima, et loodus Vietnamis on tohutult ilus. Ja toesti on see kant jatk Halong Bayle kus samad kaljutornid jatkuvad rohelistel riisipoldudel. Turiste suht-koht palju, aga see eest toredad.

Ohtu lopuks veel paar templit ja siis kohta otsima, kus tududa. See kord joppas meie seiklushimulistel ja tadi, kelle hoovi rollud parkisime aitas meil mingisse kohalikku pisikesse kylla ka tudumise hankida. Kohalikud kolisid kenasti oma tubadest valja ja kaks eesti *abielupaari* saidki omale magamiskohad. Siiski koigi uudishimulike pettumuseks peaks markima, et meil on tegemist gay paaridega.

See abielu teema on neil siin vist jube oluline ja kuidagi eeldatakse, et kui reisivad koos kaks naist ja kaks meest, siis on tegemist kahe abielupaariga. Me lihtsalt ei taha kohalike maailmavaadet ja peretraditsioone rikkuda oma euroopaliku maailmavaatega. Veel hullem oleks gay travel teema.

Ilmselt sai jargmisest hommikust meie koige varasema stardi algusega paev. Umbes kaheksa ajal olime pakitud ja valmis teele asuma. Teemaks siis jalle moned templid ja ujuv kyla, mille nime ma ei maleta. Kokkuvotvalt voib oelda, et pool paeva moodus meil kohalikel teedel kimades ja ujuvat kyla otsides, mille leidmine oodatust raskemaks osutus. Aga yles leidsime. Kyla aint enam ei ujunud. Ilmselt on kohalikud turismiga monusalt pappi kokku ajanud ja omale kivist majad joe kaldale ehitanud. Iseenesest tore. Aga vaadata polnud seal kyll midagi. Leidisme vaid kylakolkast uhke suure katoliku kiriku, kuhu meid monusalt vihmavarju kutsuti. Kuidagi kodune tunne oli, vahemalt minul, veeta hetked kirikus, mille sarnaseid ka kodus nahtud.

kui vihm, mis meid pidevalt saadab, veits jargi andis kasutasime ara kohalikke lahkust ja lasime ennast viia yle joe mingisse peenesse paikka, kus syya anti. Sook oli tol hetkel vahemalt poole seltskonna esmane eesmark. Teisele poolel olu. Koht oli ilus, syya sai, aga kuramuse vihm ei tahtnud meist lahkuda. Seega sai soogi kohas veedetud mitu head tundi. Poisid joudsid isegi vaikese uinaku teha samal ajal kui tsikid tydrukute juttu ajasid ja kohalikele nummidele naeratasid. Loppude lopuks onnestus Valdekul hankida vihmakeebid ja porirallis sai teekonda tagasi Ninh Binhi jatkatud. Ehk onnestub mul siin ka moni toeliselt ujuv kyla ara naha. Igatahes on tanase paeva pohiteema vihm, sest seda saadas kohutavalt palju. Ninh Binh lausa ujus kui siia joudsime. Vee all kahjuks, mitte vee peal. Endiselt loodaks paikest, mida Vahur iga paev lubab.

vahur spiiks:

OOmaja leidmine liiga lihtne-aga lihtsad asjad ongi ju head. Ohtu moodub blogi tahe all; kyll voetakse ikka endale palju kohustusi.

Ja hommikul rolludele. oh, see on nii age. kahjuks(onneks) iga paari kilomeetri taga uus enterteinment ja uldse korralikult rolluga soita ei saa...

Mulle vaga meeldis meie ohtane oobimisprojekt, mis lubas tulla eriti "toores". Aga tuleb tunnistada, et kohalik mees oma suure perega ei elagi eriti toorelt, mitu suurt magamistuba, ilmatuma suur soogisaal kus ka restorani peetakse. Eriti oli tore, et tualett oli ehitatud sigala korvale, ei teki teemat kes viimati s... voi p...
Peretutar (20.aastat vana) oli nagu maasikas ja huvitus vaga inglise keele praktiseerimisest, kahju et juba abiellunud olin (tund varem) :). (valdek: sisenali!, pole vaja muretseda)

Teise paeva suured plaanid paadisid ilmatuma uhke uue budistliku templikeskusega, mis alles ehitusjargus- sai ka tugevalt aimu kuda siin ehitatakse ja nikerdatakse, keskus oli voimas, oskavad teha kull kui vaja on.

veel, minu isiklik jooksev konto sellelt urituselt on prillide ja 2 paari sokkide vorra miinuses.... oleks ikka pidanud joe-paadimemmele jotsi viskama.

Liisu siin veel:
ja et blogi teemale sujuv lopp anda, siis vaike teaser jargmiseks korraks. Nimelt on meil kohe kohe mienmas jargmine oine transpordi vahend, mis meid peaks oma 560 km louna poole viima ja ikka lahemale soojale paikesele. Transpordivahendiks siis seekord mitte oorong vaid oobuss, mis lubab hetke seisuga kyll tais luksust. Aga sellest siis juba jargmisel korral kui kogemus selja taga. Huvitav et luksus oli viimane asi, mida ma Vietnamist ootasin ja seda kogeb siin kyll igal nurgal (valdek: suht pisikese raha eest, aga meie arusaamine luksusest on ka teine, kui monel). :)

Valdek

Lisan veel, mida p@he tuli.
Lugesin LP-st, et Hanoi taksistidel on imelised elektoonikavidinad, mille abil p@evateenistust kordistada turistide arvel. Minusugusele old gayle eraldavad sobrad alati taksos esiistme. J@lgisin huviga silmanurgast, kas ja mis toimuma hakkab. Ja voilaa, taksisti vasak k@si libises mitu korda pyksitaskusse. Mitte voileiva j@rele, tuli tyhjalt ikka tagasi. Ja meeter hakkas kohe usinamalt donge ja kilomeetreid vorpima. N@itasin talle n@puga viibutades etteheitvalt taksomeeti ja tasku peale. Vend tagi maailma koige syytuma n@o p@he ja raputas moistmatult pead. Kui talle taksost lahkudes 15K v@hem maksime, kui meeter n@itas, j@i vend vaguralt nOusse.
Teine kord panin j@lle spiooni ja loomulikult leidis vennikese parem k@si varsti p@rast soidu alustamist tee s@rgi serva alla. Sealt tuli servapidi n@htavale kaugjuhtimispuldike. Enesestmoistetavalt hakkas meeter j@lle uhama. Kysisin, mis v@rk on, aga tegu oli vana taksohundiga, see pidi olema ukseklaaside juhtimise pult. Tegin kurja h@@lt, manasin ette kurja pilgu.

Halong City sadamas laevatuuri bukkides, kui viiakse laeva n@itama, kysige kaptenilt menyyd n@ha enne k@te loomist, suure toen@osusega ei vasta menyys toodud jookide hinnad myygimehe lubatule, vahe on 2-3 kordne, veini puhul kuni 10 kordne.

Ninh Binhi l@histel on must see objekt Tam Coc. Mystiliselt imeline maailm. Voimsad kaljukolossid keset tasandiku riisipoldusid ja jogi looklemas nende vahelt ja alt l@bi. Just, ka alt. Soidad paadiga 3 m@e alt madalatest koobastest l@bi.
Meie paadijuht oli oma ala proff, naine muuseas, nagu enamik seal. Vahur pyydis talle puhkust anda, kuid teekonna pikkus kippus 2-kordistuma. Tavaliselt on paadis 2 soudjat (kes l@heb, lugege LP-st, miks), meil oli 1, tydrukutel siiski 2. K@iku l@kski LP-s kirjeldatud trikk turistitroppidele koti p@he tombamiseks. Aga m@ngisime m@ngu kaasa ja voitsime.
Kui voimalust on tasub minna raudselt motikatega l@hikonda seiklema mooda b@kkkantri teid. N@eb toelist Vietnami, rannik ja linnad pole onneks kogu Vietnam. Nii igal pool.

Algas reisi 3 n@dal, oleme yksteist tundma oppinud ja oskame sarnaselt eelmise reisiga yksteise huultelt lugeda, kui sober sind h@@letult p....e voi mujale saadab. Lihtsam suhelda ka.
Reis on joudnud staadiumisse, kus meie segamansa liikmed ei pea ega tunne vajadustki enam end ilusamana, parema ja targemana esitleda. Hakkavad v@lja kooruma toelised minad. Kes laseb monuga ollerohitsuse lendu, kes ei kammi ja puuderda enam nina mitu x p@evas. Valla on p@@senud ka shopingulovid ja muud loomad.

Nii, saatusekaaslased joudsid kohvitamast ja shopatuurilt tagasi. Koos veiniga. Ma pean nyyd minema. Seda enam, et t@na pilte panna ei saa, siin pole mulle vajalikku proget.

Tere. Hommik k@es, teises internetipunktis, siin nyyd pildid ka.
IMGP1184.jpgIMGP1199.jpgIMGP1202.jpgIMGP1223.jpgIMGP1244.jpgIMGP1254.jpgIMGP1266.jpgIMGP1162.jpgIMGP1181.jpgIMGP1062.jpgIMGP1078.jpgIMGP1092.jpgIMGP1129.jpgIMGP1143.jpgIMGP1150.jpgIMGP1154.jpgIMGP1122.jpgIMGP1120.jpgIMGP1113.jpgIMGP1109.jpgIMGP1106.jpgIMGP1103.jpgIMGP1099.jpgIMGP1094.jpg

Kirjutas valdek2 14:24 Sildid Vietnam Tagged gay_travel Kommentaarid (2)

Halong Bay

Another maailmaime

semi-overcast 30 °C

Valdek:
29. 10

Mul on siin tavaliselt v@he aega oma motete ja l@bielamiste kribamiseks, sest siia pean sebima ja laadima pilte. Ning alati on nii v@he aega, alati kiire bussile, rongile, meil siin ju spordilaager yhendatud bussireisiga voi kaob elekter voi polegi oobimiskohas internetti. Nii ka t@na, joudsime just tagasi mototripilt Ninh Binhi m@gedest, jogedega koobastes, v@@nasime end paduvihmast kuivaks, soime, nyyd teeme blogi koik korraga ja kohe tuleb meil pick- up bussijaama, et istuda oobussi Hoi An'i poole, kus peaksime olema homme 12AM. Buss on muuseas sleeper, kahes korruses magamisasemeid.

Muuseas veel, yhes fantastilistest Halong Bay koobastest avastasime, et mingi virulasest imbetsill oli j@@dvustanud oma kahetsusv@@rselt @pardunud isiku kohaloleku UNESCO maailmap@randi kaljuseinale, kraapides kivisse "EESTI". Piinlik hakkas. Aga nagu ytles kunagi yks vana aksakall Turkmeenias tarkusetera, tolgin @ra "pole hullu, igal rahvusel on selliseid"

Vahur:
minu elamused sellelt kuninglikult reisilt Halong Bayle. Hommik Hanois sujus
imeliselt, 7.50 AM bussis ja 11.00 Halong citys. Bussi soit on AGE. Mitte et buss
oleks kehva voi vana voi julmalt ylerahvastatud, lihtsalt bussis on lisaks peale
juhi veel 3 meest, kes tegelevad vaga aktiivselt, et koik inimesed tanavalt jouaks
oma soovitud kohta. Meie vanem/aktiivsem agent oli tasemel- kergelt
vihase-kotkapilguga, sai ta tyhja bussi aareni rahvast tais ja veits peale kah. Siis
viskas taha pikali ja opilasest-agendid proovisid nahtut-opitut rakendada. Koigele sellele venivale
algusele jatkus kiire-isegi vaga kiire soit. Ajaa, kogu bussiga kaidi ka hommikust
soomas, nagu Liisu ytleb, tuleb teha mis tarvis!

Halong Bay sadamas neelasime esimese sooda ja valisime personaalse tripi kajakidega ja igasugu lisadega. Hind enam-vahem koos, laksime laeva vaatama. No see oli vaga suur, voorist ahtrisse vasisid jalad. Onneks oli ka vaiksem ja luxuslikum!? SAMA raha eest. See oli nunnu laevake koos 3 imearmsa vietnami noormehega - "done deal". Ja yks nendest armastest poistest tegi imehead sooki, mida veel nummim ettekandja-mehhaanik-motorist meile ettekandis ja esitas ***** teenindust.

Halong Bay ise ei vajagi juttu, koik mis piltidel ja kirjutistes vastab toele. Udu on teema ja suht tihti, seda kuulsime ka mujalt: bay of mist. Igaljuhul tasub kaia ja kajakitada.
Ja jumala parast arge taskulampe unustage, koobastes kolamine ei ole vaike osa sellest draakonimaailmast.

Natuke tuleb torva ka meepotti. Meie teise paeva lounasoogi ajal pidasime vajalikuks tutvuda ka paadi jookide hinnakirjaga ja see ei vastanud kaugeltki manageri lubatule, hinnad olid kaunis euroopalikud
... ja tuleb torva veel: koikidel on rahakotist kadunud ei rohkem ega vahem kui pool milli dongi. Kurat, kaks milli kokku. Aga kodurahu huvides otsustasime sellega tegeleda sadamasse joudes. Proovisin seekord herr Valdeku asemel asja laevafirmale ja sadamapolitseile edasi anda- kihvt, et laeva nummikud olid tapselt nii nunnud edasi ega teinud asjast suurt numbrit, lahedad tyybid. Loomulikult tuli kokku hulga rahvast kes koik olid sellest kahetsusvaarsest loost huvitatud ja vangutasid pead, et oi-oi-oi. Sain ka sadama politsei jutule, hetkeks tundus isegi, et tombas meie kauni laevakapteni labi aga siis loobus teemast. Kysis, et miks me oma asju seifi ei pannud mis igas laevas olemas ja mida kapten soovitas!? Aga kui tahame raporteerida, tuleb minna kesklinna jaoskonda ja raport kirjutada ja paar tempilt saada voi loobuda- virulane loobus.
Ehk kirjutame mone kaebliku meili veel, kes teab. Ja punkt kogu selle sadama teemale tuli, kui tahtsime Ninh Binh'i saada ja "abilised" ytlesid et ainuke buss juba lainud ja ma organiseerin, minu buss on minemas ja ma helistan juhile, kas on veel 4 kohta ja oodake. Olime rahul. Vend kadus mitu korda vahepeal 2ra, sebis ringi koigi turistidega, hoidis mitu rauda korraga tules, papp peab liikuma. Siis tuli lehvitas mingeid pabereid, tahtis allkirja ja raha (150K per k@rss). Valdek saatis ta pikalt, et niikui buss ees on, siis saad raha. Ja siis pandi meid taksole, see viis
suure tee aarde, seal ootas lipsuga uus agent, kes maksis taksoarve ja tahtis kiiresti kiiresti raha saada, ja allkirja transalepingule. Aga kuna otsustasime bussi enne ara oodata, tekkis kahtlus - et ju kogemusi on- tuligi liinibuss kohalikega ja lipsuga agent ootas meilt 2-kordest hinda tegelikust bussihinnast, no nii lihtsalt tal see ei lainud... Kus vend l@ks endast v@lja, kui n@gi, et turistid raised ei lasknud kotti p2he tommata ja iizi mani l@ks p....e.
Kuidas tahaks tykikest sellest arihingest!
J@rgmistele ohvritele- liinibusse k@ib seal palju ja kuni p@rastlounam\ni raudselt. Halong Bays seilates, koik v@@rt kraam kapteni seifi.

Katu muljed:

Et siis alustame ikka algusest ja sellest kuidas me taas kenasti Hanoisse
laupaevahommikul joudsime. Oo sai veedetud taas rongis, ehkki kyll mite nii
luksuslikult kui esimene kord. Aga ponev oli. Kajuti kaaslasteks kaks ja pool
kohalikku. Kuna poolik kohalik tahtis tududa, noored eestlased aga olut juua, leidsime selleks sobiliku koha meie ja jargmise vaguni vahel. Vahur leidis meile Liisuga sealt kohaliku kosilasegi. Kuna keelebarjaar veits segas, siis diiliks ei lainud kuna hinnas kokku leppele ei saadud. Aga tasuta andsime tyybile voimaluse imetleda liisu kaunist partiid labi meeldivalt kollase teeka.

Igatahes hommikuks joudsime Hanoisse. Jaamahoone taga pestud-kustud-kammitud, votsime esimese ettejuhtuva takso kes viis meid esmapilgul arusaamatusse kohta.
Onneks siiski oigesse ja nii me toredate arimeeste bussi sattusime, kus mina
isiklikult sain yle kolme tunni kena und, et Halong Bayd juba euroopalikult suurte
silmadega tervitada.
Halong Bay on mega lahe koht. Sinna oleks voinud elama jaadagi moneks ajaks. Laev lux, sook hea, olu kylm, mida veel rohkem vaja. Koige parema pildi saad ilmselt toesti meie oma isikliku operaatori piltidelt. Seda raske kirjeldada. Aga mitte vaheoluline on see, et lopuks ometi saime UJUMA.

Esimesel paeval merel algas kohe herr kapitan Valdeku kuivamaatreening kajaki
soidust. Nipid trikid selged hakkasime aerutama. Esimene mulje oli monsa, joudsime yhte laguuni (Valdek: nagu atoll, aga korge kaljusaar, mille keskel vesi ja sisse saad merelt l@bi madala laega koopa) , kus kohe riided seljast (uikarid ikka jaid) ja ujuma. Veits hirmus oli ka.
Nahtud tehtud tagasi laeva ja maitsvale ohtusoogile, mida kompud laevas meile pakkusid. Nagu iga teine ohtu loppes ka see kohaliku puskariga. Tuttu pidin yksi
minema, sest Liisu otsustas oues magada. Onneks hakkas vihma sadama ja oosel sain ikka oma turvalisse kaissu pugeda.

Teise paeva hommikut alustasid poisid vettehypetega, mille peale ka tsikid ujukad selga ajasid ja vette kargasid. Varskendav suplus kulub alati hommikuks ara.
Ajal kui harrad-prouad hommikusoogi kallal toimetasid viidi meid esimese tosise turistika juurde. Suurde koopasse, mille puhul ei saa mainimata jatta peaatraktsiooni- suurt punast kivist peenist. Koikide tydrukute ja poiste lemmik tegelane ;-).
Tegelt oli koobas vaga vinge. Sellised kohad panevad inimest tundma ennast tosiselt vaikese ja abituna. Loomulikult pakkus paev seda meeldivat tunnet meile veel, kui uuesti kajakitega merele laksime. Hiigelkaljude all ringi aerutades oli ikka voimas tunne kyll. Edasi avastasime juba ise monusaid kohti. Isegi kajakit ei onnestunud kellegil kummuli keerata.

Peale lounastest syndmustest juba Vahur veits kirjutas, nii et pole pointi korrata.
Kahjuks laheb siin suht ruttu pimedaks, nii kuuepaikku ja selleks ajaks pidime olema vajalikus parkimisplatsis. Ooseks laev ankrusse ja korvalt laevalt kostuva karaoke saatel monusalt ohtut veetma... et hommikul varaklut teele asuda.

Liisu:

Palju on juba oeldud, aga peale magesi ning dsungleid oli lopuks toesti toeline nauding jouda mere aarde. Hingata soolast merelohna, ujuda koos jumal teab mis elukatega ning nautida taieliku luksust privaatpaadi pardal valgete linade taga. Halong Bay on toeline mystiline vaatamisvaarsus. Myydi jargi olla keegi draakoni pikast talveunuest yles ajand ja siis vana unesegasena hakkanud maratsema. Kuhu aga saba voi varvas maandus, sealt ka kivide pilv ohku tousis ja kaljurahnud mooda lahte laiali pillas. Korgelt kalju otsast lahele vaadates, ei tundunudki see niivord myydina, sest kuda krt muidu on loodus suutnud nii mystilise ja uskumatu pildi luua.

Samuti onnestus mul yhe kajakitripi ajal taaskord kontrollida oma erakordselt head kotkapilku. Nimelt tabas mu silm erkrohelist vitsa yhe kivi peal vees. Pulli parast hyydsin Valdekule, et nagin ussi. Tapsemal kontrollimisel selgus, et tegu ei olnudki vitsaga. Uss mis uss ja Valdeku raudne arvamus, et kohe roheline Mamba, mis vist pidavat olema yks myrgisemaid madusi maailams. Igal juhul ajasime teist oma aerudega natuke arevusse ja jalitasime kuni teine otsustas dsungli sygavustesse kaduda. Kuigi tegemist oli paris sydantpuperdava tegevusega, ning jalg veel hiljem pikalt varises, siis voin kyll todeda, et raskem oleks kohata ehedat loodust oma taies hiilguses. K@ts oli paanikas.

Ja nagu ma naen siis minule on jaetud au kirjeldada meie laeva crewd. Kapitan oli meil nummimatest nummim, taielik kompu. Siiamaani meie pilgud Katuga otsivad teda igas Vietkongis, kes kannab rohelist army mytsi nagu tema. Pool milli mis mu rahakotist kadus oli vaike raha makstud selle aja eest, mis me saime temaga koos veeta. Puha paradiis. Ja muidugi unustamatu kokk. Neid gurmaanide roogi, mis meile tema kambyysist ette kanti voib ainult ylivordes kirjeldada. Ja kuidas ta suutis kyll koik selle oma vaikses koogipugerikus valmis teha. Mul oli kyll plaan valja tootatud, et taga kaupa teha ja Eestisse kaasa komandeerida, kuid kahjuks jai diil katki. Voib olla pikas perspektiivis ongi nii parem, arvestades mu figuuri. Ja last but not least, meie ettekandja/motorist/mehaanik. Minu arvates voiks ta kyll tulusamat tood elida Hollywoodi ekraanil, sest nii sydamest tulev naer ja miimika on puhta raisatud turisti hordide peal. Aga koige olulisem, et vana taiendas jarjekordselt meie gay-travel teemat, pakkudes poistele oma...

Nagu naha meie blogi kannete vahesusest, on meil peal taielik reisitamp, kuna Vahur tahab ara naha koik. Nii me siis otse laevalt maha saades tormasime arimees Nossovi vahendusel jarjekordsele liinibussile, mis meid edasi louna poole kandis. Kui mina esimesena nina bussi ukse vahelt sisse pistsin, siis ootas mind terve tosina meesterahvaste imetlevad pilgud. Millegi parast louna poole soidavad bussiga ainult mehed. :) Bussireis nagu ikka, reisisaatjad ripuvad uksel, et iga liikuvat objekti tee aares oma bussi peale kaubelda. Millegi parast yritasid nad terve tee kardinaid akende ette karistada, ainuke pohjus sellele vois olla, et reisihuvilised ei naeks ette, kui tuuksis tais buss juba on. Ninh Binhi joudes saime osa jarjekordsest Vietnami marketingi osavusest. Akki hyppas neiu bussi, vupsas meie korvale istuma ja hakkas aga seletama kui tore hotell temal on. Kui buss parajasti tema hotelli juurde joudis, olimegi juba onges ning kolisime sisse.

IMGP1019.jpgIMGP1043.jpgIMGP0999.jpgIMGP0994.jpgIMGP0973.jpgIMGP0955.jpgIMGP0947.jpgIMGP0913.jpgIMGP0907.jpgIMGP0902.jpgIMGP0897.jpgIMGP0894.jpgIMGP0883.jpgIMGP0872.jpgIMGP0871.jpgIMGP0866.jpgIMGP0864.jpgIMGP0854.jpgIMGP0844.jpgIMGP0812.jpgIMGP0800.jpgIMGP0790.jpgIMGP1048.jpg

Kirjutas valdek2 19:59 Sildid Vietnam Tagged gay_travel Kommentaarid (0)

Sapa (NW Vietnam)

Monede tosieluseiklused vorridel Sapa metsades

semi-overcast 28 °C

Aja ja grupi psyhhokliima s@ilimise huvides jatkame blogitamist kollektiivselt.

Vahur siin:
20 -21. nov. Hanoi - o"o"rong - Sapa

Hanoist siis rongile. Jaam nagu rongijaam ikka. Aramarkimist vaarib ehk see, et jaamas on agendid kes sind sealt ruttu-ruttu rongile tahavad saata, n.o. rongilesaatja. Igatahes ei ole jaamas sees piletiga rongilemineja 6iges kohas ja vajab sealt valja saatmist.

Kupee (softsleeper) ise igati uhke.Kindlasti ei tohi maha magada hanoist valjasoitu, sest raudteeaarsetel elanikel on raudtee poolne majasein olematu ja rongile vaga lahedal. Restoranvagun on-olut saab-diskot ei ole-kiirnuudleid saab. Aga kui restorantist hakkad kupeesse tagasi minema, avastad et vahekaigud ja nurgatagused on magavaid vagunisaatjaid tais- oma kabiinid on nad valja uurinud ja pakkepapi peal on ka ok magada.

Sapa on tapselt nagu austria suusakuurort- uhesanaga oled koju joudnud :).Austria naine ainult ei kai sul sabas ega paku meeletu jarjepidevusega oma rahvaroivaid ega ehteid- tragikoomiline on neid vaadata kui on vihmane,kuna nende tumesinised riidekaubad on nende kaed kuunarnukini siniseksvarvinud- et siis ostad uhe ja parast pead ilmselt kogu oma garderoobi ulevaatama, yle vc@rvima voi ara viskama.

Erinevusi austriast markasin veel- tuba veidi soodsam (2-ne 6doltsi ja taitsa uhke; naabertoas pesitses seljakotirandurist vanaharra kes osutus lahemal silmlemisel A. Einsteini reinkarnatsiooniks.

Kuna tahtsime kohaliku elu-olu norm. molekulideks votta, otsisime endale giidi pikemaks rollutripiks ja klaver poosas, suure jutuga, pikkade kuuntega arimees Tony (puhas vietnami nimi) ajas asjad joonde. Aga isegi Valdeku pedantsus ei suutnud meid pisikestest arusaamatustest hoida. Valdek peab veel arenema ja meie koos temaga!

paeva teine pool tegelesime kohalike huvivaarsustega tutvumisel-pooluimased varske ohu murgistusest kondasime lahimas kulas ja vahtisime koske ja kaisime palja t. ujumas. Looduses on tore.

kokkuvote: kui vahegi voimalust on- ruttu rollu ja kiirelt kaugemale ja pikemalt. Kui aeg piiratud ja plaan ainult moni paev Sapas veeta siis ei maksa sinna minna.
ajaaa 6$ toahinna sees on ka voodi niiuhke saasevorguga, et jargmine hommik oli koigil kogemus, mis tunne oleks olla sinivereline- kes printsess kes kuningas kes narr...

Terv, Valdek raagib
22 oktoober, neljap@ev- Sapast Muong Lay'sse.

Alustasime 4 p@evast motomatka Sapa l@hikonnas. Tegime ca 500 km ringi.
Vorrid 110 kuubikulised Hondad, nagu enamus siin. 6 taala p@ev ilma kytuseta. Votsime ka kohalike olude ja keelespetsi, et poleks ebayllatusi toiduvalikul ning saaks vietnaamipiipeliga suhelda. Siin tegime ahnusest parandamatu vea- @rge hoidke kokku 5 taala n@kku odavama, kuid "veidi" kehvema engleeseoskusega giidi pealt. Meie hoidsime.
Osav myygimees, kes meile tsiklid, marsruudi ja teejuhi orgunnis, ytles, et ta veidi v@hem, kui tema oskab engleeset, no nii 60%. Pakun, et tegelikkust peegeldaks cat is black and black is cat.
Aga poiss muidu tubli, oma keelt ja teed tundis. Leidis koik, mis vaja yles ja aitas igati ning kauples meile mitmed asjad elamised odavamaks. Aus maapoiss. Nimi Hai, h@@ldus kirjapilt.

K@tu oli meil muuseas motorebane, kuyid eemalt oli tsiklit n@inud kyll. Kyll oli algul esiots paigalt vottes ohus, kyll ratas kylili. Onneks ratas tervikuna ohus ei olnud ja kylili vaid v@ikeselt hoolt voi ... mystika ... seisva rattaga. Algaja asi.
Ette totates pean ytlema, et K@ts soidab nyyd nagu vana mees. Nii asfaldi-, kruusa-, metsa-, konnitee @@rekivi-, seinasarnaste m@gede ja nii ohukese kui ka paksu ning ylilibeda savimuda kursused on l@bitud edukalt.
Voib Talinas vabalt mototaksot panna.

Aga asja juurde.
Kogu Sapa kant on yks madalate, kuid sigailusate madalate m@gede meri. M@ed pole enamuses mitte nagu euroalpid voi - tatrad. Suures osas V@GA j@rsud koonusekujulised j@medamad ja peenemad kaljutornid. Nagu Rio Suhkrupeam@gi. Voi kasvoi n@iteks alt j@medamad fallosed.
Kohtusime teel juhusliku seljakottr@ndurist shotlasega. Jumala lahe vend, noh, loomulikult, minuvanune ju.
R@ndamine vennale elustiil. Kysimusele, kuidas enamuse kohalike ingleeseoskamatusega hakkama saab, vastas vend lihtsalt, "naeratusega".

Avastasime kohalike soogikohtade juurde kuuluva (ja nyydsest ka meie toidukordadesse) tava- vesipiip. Aga mitte mingi tavaline egiptuse pula, vaid ikka ehe. J@me bambustoru pisikese tubakalehtriga, otsaga ebasanitaarses vee@mbris. Topid pisikese hernetera mahorkat sisse, imed, puhud ja siis imed veel. V@ga hea tubakaga on tulemus sihuke kaif, et vesised pahupidi silmad, surin ja kuum laine varvasteni v@lja. Parimail juhtudel vois seda nimetada orgasmieelseks seisundiks. Voi isegi temaks endaks. Liisu kehakeelest ja hiseloomulikest h@@ltest vois igal juhul seda j@reldada.

Teele j@i koikidel p@evadel lahedaid kYlasid, mones ka peatusime, eksurseerisime vietnaamipiipeli kodudes, joime vekammteed.
Huvitav, et mehi n@eb m@gihoimude kylades harva rahvariietes, naised aga reeglina neis. Igal hoimul omad ja toesti ilusad, v@rvikirevad.
Suvalises tee@@rses soogikohas (loe urgastes (eurotaustaga valge jaoks)) peatudes ei saa yle ega ymber kohalikega integreerumisest. Ikka paar pitsi rice voi corn wine, pildistamine, rahupiibuga silmad pahupidi, kuum hyvastijatt. Liisu opetas v@hemalt yhe mehe lambadat tantsima, nyyd vennal lastelastele muinasjutt olemas, kuis vanaisa valge naisega rokkinud.

110 kuubikulised Honda maanteelaevad noudsid ka v@ikese ohvri. Soidan mina Vahuri j@rel. Serpentiinkurv. Enne pidurdamist vaatan, kas ylalt keskit vastu tuleb, et kas voib loigata ja max lauluga peale minna. Ja n@en ... teisel pool kurvi lendab mingi tsikkel lapiti pooreldes yle asfaldi teepeenrale ... ja Vahur kukerpallitades tema j@rel. Lahe!
Aga poldki miskit huvitavat, isegi verd polnud ega konte. Kyynarnuki ja kylje kriimustused.
Aga esimeses kylas, kus peatusime Vahurit kylanoiale pakkuma, et see poisile ussisonu loeks, sai veriste kriimustustega valge mees raudselt aasta t@htsyndmuseks. Rahvast oli murdu, igas vanuses.
T@nuv@@rt voimalus fotograafile minu isikus.
Muuseas, seljakottide kinnitamiseks tsiklitele pole vaja osta ega kaasa vedada mingeid pagana spetsiaalseid konksudega kumme, iga kohalik voib pakkuda auto sisekummi pikki ribasid. T@iesti tootav ja tasuta lahendus.

Esimese p@eva kilometraaz oli selgelt liiga suur, 190 km. Normaalse turistina l@heb minul pool valgest ajast pildistamispeatustele, + soomine. Kui pimedaks l@ks oli meil veel mingi 70 km soita. Saadan, see pole meelakkumine, kuigi pimedas soit pole mulle iial probleemiks olnud. Ylioluline varustus- v@rvitute voi kollaste klaasidega prillid, muidu silmadv putukaid ja tolmu t@is. Aga muidu oli lahe ralli lagunenud asfaldi ja kohatiste kruusaloikudega m@giteedel.

Muong Lay's vedas meie teejuht meid esimesse guesthaussi. Absurd kuubis, 10$ tuba! Meile, kes me polnud siiani maksnud yle 3$ n@kku. Aga koht oli muidugi kena, hubane. Kauplemiskatsele vastati kylma ignoreerimisega. Vota voi j@ta. Me j@tsime. L@ksime linna peale odavamat urgast otsima. Ja mis tuli v@lja. Rohkem majutuskohti polnud. Konkurentsi ei mingisugust. Eks siis votsime.
Aga see ohtu oli lahe. Koht t@is, siirdusime Liisu ja K@tsiga jalutusk@igule pimedasse linna (inimesed elavad siin valdavalt koos p@ikesega) riisipuskari otsingule. Et eeltoo oli tegemata, pidime end kogu fantaasiat kehakeele, miimika ja n@itlemisoskuse osas m@ngu panema. Lahe pilt, nuusutad- vhuu, jood, kissitad silmi, @hid, j@@d purju. Etlemisest polnud suurt kasu, ei olnud voi ei sobi meist keegi n@itlejaks.
Isegi soogikohas koigi purkide ja ebam@@rase sisuga pudelite l@bi nuusutamine ei aidanud. Mida polnud, oli puskar.
Vahepeal, kuime Liisuga etlesime etteantud teemal, tehti pimedal t@naval K@tsile abieluettepanek. Viisaka inimesena leppis vietnaamimees K@tsi ei'ga.
Kus h@da koige suuremj, seal abi koige l@hem, oleks kohe voinud oma elukoha restost kysida. Peale puskari olida ussinapsud saadaval. Juttu ja parmupillim@ngu j@tkus poole ooni. Ma sel alal vana tegija ja Liisu oppis ka parmupilli selgeks.
Saime tunnistajateks, kuis pisike geko pyydis seina peal suure ritsika kinni, aga et see korraga ja kiiresti suhu ei mahtunud, tuli minna uut pyydma. Suurem geko arvas et, sober pole nii suurt suut@it @ra teeninud ja see on temale sobilikum.

Ja teate mis on koige monusam turistispottidest eemal asuvates kohtades, igal pool nii- keegi ei yrita sulle igal sammul miskit myya, miskit paska p@he m@@rida, ei ripu sul selleks varruka kyljes ega laula sulle p@heopitud luuletusi oma raskest elust, invaliididest vanematest, sinu kohustusest kolmas maailm jalule aidata ja blablabla. hellou, mai friend, hau a ju, vats jo neim, ver a ju, bai for mi, kold drink, vis is present for ju but nau giv present for mi- mani is okei.
Minult paergast koik, pean hakkama teile pilte yles manama. Teised jatkavad teiste p@evadega.

K@tlini kord
23. okt, Muong Lay - Thuan Chan

Jatkub teema motomeeste suvelaager Vietnami magedes. Paeva algus MuongLay, loppsihtpunkt Thuan Chan.Uni kohalikus maffiahotellis maitses ylihaa. Ei teagi kas tingituna varskest magede ohust voi eelmisel ohtul tarvitatud kohalikust samakast.Vahet pole igatahes. Silmad lahti aetud, omlett ja pontsikud keresse keeratud panime ajama...

Kuna minust teise motopaeva hommikuks veel hullult agedat mototsikki saanud polnud (see viga on muide nyydseksparandatud) suutsin ma jarjekordselt olematu hoo pealt oma peene punase pilli kummuli keerata. Aga kukkumiskoha vahemalt valisin ylima tapsusega,kohaliku mototookoja ees. Nii et Vahuril kaed jalad kohe tood tais - vaja kohalikud mehed keevitama opetada ja ise ka veits susada. Igatahes minu rollu sai terveks keevitatud ja kohalikele veits tarkust jagatud. Ratas terve meel roomus otsustasin, et rohkem ei kuku, ei kukkunudki.Vaated Song Da ( must jogi turistidele) olid meeletult ilusad.

Markimisvaarne fakt ka see, et mone aasta parast saab Muong Lay linna ja kohalike motomeeste tookoda kylastada vaid allveelaevaga. Nimelt plaanitakse joele hydroelektrijaama, mistottu ujutatakse teatud kandidkovasti ule. Loodame, et nyydseks haritud motomehaanikud leiavad omale koha uue ari avamiseks. Vaart tarkus laheks ju muidu raisku.Yhesonaga vaated jalle paev labi super hyper ilusad. Nagu Liisu mainis, et pilved lausa kallistavad magesi. Soida voi kaljult alla vahtides kaugusesse, voi lahemale. Ja vaikesed pabmushyttidest kylakesed on nii armsad, et toesti on tunne nagu muinasjutus oleks.

Lapsed on lahed. Igas kylas kust labi soitsime jooksis terve kamp lapsi tee aarde, sest toredad kylalised Eestist soitsid nende juurest labi. Naeru naod ja helloud jaavad kyll igaveseks meelde. Nii pisikesest asjast nii palju roomu. Nii neile kui meile.Kahju ainult et teed nii kenad polnud kui maed, kylad ja inimesed.
Kuigijah, pool soidu kogemusest oleks olemata kui mooda euroteed kimada.Igatahse saime kovasti muda, kive, vett, waterbuffalo sonnikut ja jumalteab mida veel oma rataste all tunda. Muda said varbad ka ysna lahedalt katsuda.
Tee ehtiusega nad ikka siin yritavad tegeleda, Voi voib seda pigem taastuseks nimetad, kuna igalpool on alla kukkunud maekyljed teed minema viinud. Jarel ainult monus maariv ligane muda. ( Muide vihma sajab magedes pea iga paev).

Isegi meie gruppenfyhrer Hai suutis meid veits ara eksitada ja valele teele poorata. Voi oligi see ta plaan meile grossisoidu volusi tutvustada. Vahur muide teadis kus oige tee laheb ja laks sealt. Meie aga tegime veits muda seiklust. Saime peaaegu hakkma. Muidu koik ok. Valdek kyll pidi mingist liiva ja muda seinast mu rollu yles lykkama. Aga tehtud saime. Krossitreenig labitud, pidime Vahuri ka ylesotsima. Ja algas tohutu ralli Vahuri kannul - algul Hai ees, siis Valdek ees, siis jallel Hai ees ja siis Valdek. Katu ja liisu samal ajal nautisid taga vaateid ja ei voistelnud, ei oma ega kellegi teise vahel. Aga ralli voitis Valdek, kes leidis peidetud Vahuri esimesena. Hai jai pikalt maha.

Thuan Chan'i joudsime jalle pimedas. Valdek ja Hai ees ja mina oma saatemeeskonnaga taga. Liisu ees, et ma midagi naeks(Valdek: Liisu oli prillitu ja pidi silmad kinni soitma (putukad, vihm, tolm)) ja Vahur taga, et mu kondid kokku korjata, kui kabeli peaksin panema.
Hotell lahe. Peaaegu nagu kodumajutuse moodi voi nii. Aga mis pohiline hotelli rodul istudes leidsime Vahurile teise kohaliku kinnisvaraprojekti. Kolmekordne tyhjalt seisev hoone, sobilik hotelliks. Helikopteri maandumisplatsiga katusel ja puha. Esimene oli BBK's joe kaldal.

Ohtusoogiks jalle traditsiooniline riis lisanditega, mis on igalpool yhed samad, aga yllatavalt erineva maitsega. Yldiselt vaga maitsvad. Koht tais pugistatud ja piibud tehtud asusime kohaliku ooeleuga tutvuma. leidsimetoreda diskotanava, kus igamees oli mingi kohaliku kalakasvanduse kaldale oma diskolauakesed pysti pistnud ja pidu kais taies hoos. Loomulikult tekitasid 4 valget meeletut elevust ja koik soovisid kangesti meid oma lauda kutsuda. Liitusime siis tanva lopus kohaliku karaoke klubiga. Poisid palusid kyll Liisul ka vaike etteaste teha, aga ta viisakalt keeldus.Yhesonaga olime vaid publikuks. Soomapooliseks pakuti sihvkasi ja joogiks joime oma kohalikku napsu. Pidu missugune. Lahkudes haaras Valdek veel 5000 rahastest sihvkadest peotaie taskusse - taasavastatud vana, nagu oeldakse.
Ohtu lopetuseks jagasid poisid hotellitoas meiga oma esimesi seksuaalkogemusi ja siis ruttu tuttu. Ponev paev oli ja veel ponevam tulemas...

Liisu lasdeb jutumulli
24 -25 okt, Tuan Giao - Than Uyen - Sapa

Sapa reisu 3 paeva hommikuks leidsime ennast kodumajutuses sellisestoredas linnakeses nagu Tuan Giao. Hommik oli kyll veidi unine kuna oo labi lasti kolaritest yle linna avalikku raadiot - neil pole ilmselt midagi targemt oositi teha.

Natuke maad kimatud, avastasime tee aarest yhe kaljurahnu sees suure koopa avause. Asja lahemalt tudeerides selgus, et tegemist on loodusliku tunneliga labi mae, mis pidavat olema 5 km pikk, oli piisavalt lai, et labida ka rolluga ja mille kaudu kaiakse teisel pool mage poldu harimas. Kuna taskulamp jai maha siis me vaga kaugele koopa sygavusse ei joudnud.Aga kohalikud prouad voorisid seal tihedalt paljajalu oma raskete korvikestega, mis bambusvarrel olgadel rippusid.

Nagu ikka otsustas paike meile naeratada ainult hommikupoolikul ja peagi hakkas vihma- ja mudaralli pihta. Kohati oli savimuda tee nii libe, et ainuke voimalus pysti jaada oli kaks jalga rollu korval maha panna ja uisku lasta. Onneks on peale iga korraliku mudamylgast ka moni vahegi puhtama veega ojake, kus nii ennast kui rollut pesta saab. Paeva huvitamaks syndmuseks sai praamidel joe yletus. Rollud lykati vaikeste bambus kanuude peale, ise istusid sadulasse tasakaalu hoidma ja poristasid niimoodi vaikselt teisele poole.

Lounasoogile maandusime yhe kena pererahva juurde, kes meile kohe lahkelt vaaritama tormas. Taustaks pani peremees ka kohe valismaa karaoke mangima ja nii me lambada tantsu saatel ylimaitsvaid toite degusteerisime. Kuna me oleme juba kohalikud kombed yle votnud, siis iga korralik soomaaeg loppeb piibu mahvi ja Vietnami teega. Piip ja tee on vahemalt siin pohjas au sees igas kodus, soogikohas, hotellis,kus iganes. Arvet tasudes motlesin, et votaks ohtuks natuke puskarit ka. Kuna numbrid veel vaga selged pole, siis andsin igaks juhuks pudeli eest 10 tonni ja oma yllatuseks ulatas perenaine selle peale veel teise pudeli. No mis teha siis, rahabosside asi ja lakski jalle joomaks.

Ohtuks maandusime Than Uyeni, kus onnestus jalle kohaliku pererahva juures tuba rentida. Maja juures oli paris huvitavalt hoitud kokku ehituskulusi - kuna koridor on anyway kasutu elamispind, siis pole ju motet hakata koridori ometi majaseina ehitama, piisab ju taiesti naabrimehe seinast. Vaike pragu kyll jaab sisse aga no pole hullu.

Magedes rolludega kimamine andis siis esimese voimaluse tapsemalt meie vaikse reisi kollektiiviga tutvust teha. Valdek, meie suur boss ja leader on vist kyll juba pool Viet Nami tanaseks ara kadreerinud. Muidu ma ikka arvasin, et Valdek on tore poiss, kutsub mind reisima ja puha. Aga kusagil seal keset suurt savilompi ja muda onnestus mul salaja pealt kuulda, et see aasta olla ta ilusad ja puhtad tydrukud reisule kutsunud ja polevat neid siia maani veel kohanud. Nii et kui mind siin blogis enam ei trehva, siis on teada,et minu vahetus meie seltskonnas on ymber saanud. :)
Katut oleks nagu pool elu juba tunud, aga nae ei teadnudki, et kui anda motikas katte ja suund ette naidata, siis kimab nagu porguingel ise. Mul oli tegu, et jargi pysida ja samal ajal koikidele tee peal veel lehvitada ja hello kisada.
Vahur siin yritab pealtnaha tagasihoidlikult tarka muljet jatta ja meid oma erudeeritud huumoriga voluda, aga nae alles yks paev tabasime teise puskaripudelit oma rollu pudelihoidjasse panemast.

Aga siiamaani on Vietnam mind vaga positiivselt yllatanud. Inimesed on super sobralikud ja ylitookad. Sellist tuima rahakerjamist ja lihtsalt logelemist pole kusagil naha. Turisti kohtades kyll yritatakse igast kulinaid ja motetusi pahe maarida ning aeg ajalt ujub ligi moni arikas,kes meile jarjekordselt mytsi korvuni tombab. Aga vahemalt tuleb neileau anda, sest iga nende aritrikk tuleks nagu otse monest marketingi-gururaamatust ning nad toesti jooksevad jalad villi, et aga kaubale saaks.
Ja muidugi loodus on siin uskumatu. Kuigi vihm tegi magedes teed natuke mudaseks ja rasketi labitavaks, siis vahemalt loodusele andis ta kirjeldamatult kaunid varvid ja lohnad.
mul enam jutt ei jookse....

Valdek j@lle.

Ilmaga meil Sapas vedas- koigest iga p@ev sadas, enamasti pool p@eva voi v@hem.
Veel, publiku eeldataval soovil avalikustan saladuse, miks me kategoriseerime oma reisi "Gay Travel".
Nii, kui reisivad koos 2 meest ja 2 naist, kes pole omavahel M/N suhtes, siis EI J@@ ju muud voimalust meist teisiti arvata, kui et homo- ja lesbipaar. Eks ju. No vot, las ta siis ollagi nii.

J@rgmine etapp on meil Sapast oorongiga Hanoisse tagasi, raudteejaamast otse bussile ja Halong Citysse. Sealt 3 p@evane praivitpaadikruiis Halong Bay'le. Viimane on UNESCO World Heritage Zone. Ehk siis another maailmaime. Yldse plaanime me umbes 1 maailmaime igasse p@eva.

IMGP0766.jpgIMGP0664.jpgIMGP0675.jpgIMGP0685.jpgIMGP0653.jpgIMGP0695.jpgIMGP0701.jpgIMGP0707.jpgIMGP0710.jpgIMGP0715.jpgIMGP0754.jpgIMGP0557.jpgIMGP0561.jpgIMGP0565.jpgIMGP0596.jpgIMGP0632.jpgIMGP0639.jpgIMGP0476.jpgIMGP0486.jpgIMGP0501.jpgIMGP0512.jpgIMGP0526.jpgIMGP0529.jpgIMGP0531.jpgIMGP0532.jpgIMGP0553.jpgIMGP0386.jpgIMGP0415.jpg
IMGP0456.jpg

Kirjutas valdek2 20:31 Sildid Vietnam Tagged gay_travel Kommentaarid (0)

Hanoi

Ho Chi Minh- suur juht

overcast 28 °C

Vahur spiiks-
Veepealne nukuteater on igal juhul asi, mida Hanois vaatama tasub minna (kui muidugi raha on :)). ainuyksi muusika on juba elamus ja kui lisada sinna juurde inseneritoo, kuidas nukud vee peal liikuma panna kaugel neid liigutavatest inimestest ... Ja etenduse l6puks kergitatakse ka natuke saladuseloori, kuidas asi k@ib.

Lisaks avastasin ennast ikka ja j@lle lugemas Vietnami ajalugu-enne oli see "vabse nol"- ning l@bi selle m6istma oluliselt nende hoiakuid ja ka vast olukorda.
Aga praeguseks on linnades kolamisest isu t@is ja selge veesilma ja v@rske 6hu eest annaks v@hemalt 2 "Bia HA Noi" (kui m6ni rumal ei tia, siis Bia on 6lu, 390 ml-ne.

Liisu spiiks-
Good mooorning Vietnam...
Olemegi joudnud oma reisu eesmargi alguspunkti e. Vietnami pealinna Hanoisse. Lennujaamas onnestus mul kohe jalaga rahamaailma uks valla lyya ja ma astusin uhkesse papimiljonaride klubisse (hetkel siis 1 ameerika taal vordub ca 16 tuhande dongiga).
Alustuseks kohe langesime takso maffia ohvriks, kus meile oma hotelli asemel maariti pahe samanimeline hotell. Kuna oo oli kaes ja hotellil otseselt viga ei olnud, siis lasime endale koti pahe tommata.
Hiljem tegi Valdek bossi arvutit nappides toreda avastuse, et tegemist on "No name hotelliga". Ilmselt siis voetakse parasjagu see nimi, mida farang lennujaamast maha astudes soovib. Hanoi naol on tegemist korraliku Aasia metropoliga, mis kihab motodest ja tanavakaubitsejatest. Igal hetkel saatmas sind yks rytmiline signaalidejoru ja sinna vahel hello, you want buy...
Esimene mark prantsuse kolonisaatorite ylemvoimust peegeldub valja arhidektuurist, mis oma koloniaalajastu stiiliga meenutab ahmaselt Pariisi - kitsad fassaadid,kaunistustega rodud ja aknavored. Paris armas. Kui muidugi jatta valja fakt, et me ise elame taielikus slummis. Vahuri kirjelduse jargi oli tegemist vist linna koige hullema tanavaga, aga no vahemalt hea lihtne koduteed leida.
Tanaval myyakse igasugust soogikraami, alustades riisinuudlitest ja lopetades konnade ja yraskitega. Aga tundub, et koristusteema on hasti organiseeritud. Iga ohtu harjatakse sitt ja solk tanava keskele ja eks siis oosel mingi hetk keegi korjab selle yles, Sest hommikul laheb koik taie hooga edasi ja prygisse me veel uppund ei ole.
Nende mone paevaga olen selgusele joudnud, et Vietnamis valitseb yks kindel kogu rahvast yhendav usk ja see on Ho Chi Minhi isikukultus. Ta vaatab vastu igalt rahatahelt, piltidelt yle linna, teda hoitakse isegi vastu ta enda tahtmist elus muumiana mausoleumis kogu maailmale vaadata. Kommunist voi mitte, on mulle siiski mulje jaanud, et ta on oma rahvale palju head teinud ja nagu tanane Vietnam on siiani naidanud, siis vahemalt majanduses ja kaubanduses valitseb taielik liberaalsus. Samuti onnestus mul siin kogeda oma senise elu WC-de, et mitte oelda peldikute TOP 5 raudset esinumbrit, kui otsustasime lounatada yhestanavaurkas plastiktoolidel. Ilmselt saab ta selle koha omale, kuna tuli poles heledalt ning mu silmanagemisel pole veel hada midagi. Selginemine toimus muidugi, kui peale moningast koha peal tammumist ja kahevahelolekut taipasin, et porandas olev auk on vineeriga kinni loodud ja ma trambin ilmselt koige selle otsas, mis sealt peldikust idee poolest peaks alla minema. Tagatipuks oli nurgas olev veetynn ymber kujundatud biomylli kastiks. Elu on ikka huvitav ja armas vahest.
Aga ilmselgelt on aeg suurlinnad selja taha jatta ja natuke loodust ning seda teist Vietnami nagu kaeda. Tana lahkume loode poole.

Valdek spiiks-
Hanoi- meeletult bizi . Koik liiguvad kuhugi, keegi peale jalutute jalgsi ei k@i ja 95% sebivad vorridel, rolleritel.
Yhtlane ja katkematu liikusvool, v.a. oosel.
NII PALJU pisimotosid pole kaidud Aasia riikides veel nainud.
Kolareid, haavatuid, laipu pole, sest koik arvestavad koigiga, vaiksem suuremaga, aga mitte vastupidi ning keegi ei aja oma oigust taga.

T@ienduseks Liisu jutule, et hotellimahvia ketihotellil on yhel klaasukse poolel Lonely Planeti Top 10 hotelli nimi ja teisel poolel muu suva nimi. M]lemad uksepooled k@ivad lahti ja kui klient tahtis saada LP promotud hotelli, siis tommatakse tema saabudes lahti suva nimega uksepool nii, et t@nava poolt j@@b n@ha oodatud nimi.
Kui kuuldus trikist levib, siis vahetatakse uksel molemad nimed.

Vanaisa Ho mausoleumi ei p@@senud. Voib olla oli Leninile Moskvasse seltsiks viidud, t@iendbalsameerimisele. Aga oleks ju voinud siis Madame Tussoult asenduse tuua! Aga mausoleum on suurem, kui Lenini oma.

Soogielamusi saime erinevaid. T@naval plastiktoolidel- laudadel saime nii supermaitsvaid kui ka ei midagiytlevat. Soovitame soojalt Cha Ca kalarestorani.
Eelarve koostamisel tasub tosta eraldisi ollele- Bai Ha Noi ja Saigon olid meie k]igi maitsmismeeltele sobivad.

IMGP0212.jpgIMGP0231.jpgIMGP0156.jpgIMGP0167.jpgIMGP0172.jpgIMGP0200.jpgIMGP0086.jpg
]IMGP0069.jpg

Kirjutas valdek2 00:21 Sildid Vietnam Tagged gay_travel Kommentaarid (3)

Bangkok

Suur pesumasin

sunny 32 °C

Terv
(valdek raagib)

Liisu ja & joudsid yleeile ilma ekstsessideta maailmalinna. Kogu lennuki filmiklassika jai meist nagemata, vaidetavalt kaalub Finnair eestlastele eraldi salongi sisseseadmist oma Aasia otsa lennukites- norskavad paganad mootoritest yle.
Bangkok (edaspidi bkk) on endine, meeletu sebimine, hallomaifriendveerajugoing tuktukijuhid, turostihinnaga puuviljad, igas turistipleissis kanalituuri pakkujad, kellel on mitu rauda korraga tules- yhed ohvrid saatis templivaravatest sisse ja samas sebib valjujate seast kohe uued ohvrid, kelle veab ette kanalituuri paadimeestele ja jookseb siis tagasi templivaravate juurde, et mitte vanu ohvreid konkurentidele loovutada.
Niisiis, rong porutab aina edasi ja peatuda ei saa.
Aga sigahea soe on, isegi Vahuri kontidele.
IMGP0053.jpgIMGP9846.jpgIMGP9903.jpg
Liisu:
Bangkok vottis meid vastu ootamatu kuumalainega, kus isegi vaikse varba liigutamine paneb higiniried jooksma. Lootus sailib peatsele aklimatiseerumisele. Kuna tegemist ikkagi maailmaimede linnaga, siis sai vaadatud nii suuremaid kui vaiksemaid buddasi. Mina kyll veetsin kultuurihuvidele moeldud aega rohkem jahedas puu all raamtut lugedes. Uks monusamaid tegevusi nii kuuma paikese kaes on kindlasti paadisoit, nii ka meil onnestus rentida yks privaatjaht ja vaheke kanali tuuri teha. Aga siit edasi voib juba ussisober Katu pikemalt raakida.
IMGP9917.jpgIMGP9930.jpgIMGP9956.jpg
Katu:
No traditsiooniliselt nagu ikka mina ja Liisu - me oleme suured sobrad ja teeme koike koos- nii ka seekord muljetame koos. Et siis ussid... Paadisoit viis meit toesti kenasse ussifarmi, mille ideealgatus tuli uhena minult. Ise ka imestan. Igatahes oli jube pull ja isegi veis hirmus vaadata kuidas onud usse kiusasid ning hiljem neid sabapidi rahva poole keerutasid. Aga ule elasime... Norganarvilistele turistidele oli seal kohapeal ka vaike kasinate oludega loomaed, kus uks pisike ahvipardik mind adopteerida uritas. Kui ta oma pessa tagasi panin, selle peale hammusta. Sars vist garanteeritud. Voi midagi muud. Aga aitab loomadest. Maailmaime kah nahtud ja onneks tundus ka paris ime kuna Valdeks ja Liisu suutsid eeltoo teha ja budda va''iksemaks raakida kui ta tegelt oli. Emerald budda siis. Pohiline on see, et soe on... Jargmise korrani. Aega sai otsa...
IMGP9970.jpgIMGP9989.jpgIMGP0030.jpgIMGP0035.jpgIMGP0040.jpgIMGP9791.jpgIMGP9798.jpgIMGP9812.jpgIMGP9815.jpgIMGP9820.jpg

Kirjutas valdek2 10:22 Sildid Thailand Tagged gay_travel Kommentaarid (2)

Kuidas ja kuhu. Mis mõtteis mõlgub

overcast 13 °C

Algul lendame mugavalt Soome Õhuga Bangkokki, näitame Kätsile ja Vahurile 2-3 päeva jooksul sealsed parimad urkad ära, siis Aasia Õhuga Hanoisse, Põhja- Vietnamis. Tagasi koju lõunast Ho Chi Minhist läbi Bangkoki.
Vahepeale jääb 31 p vabakava selle sõna otseses mõttes- umbes 2 Kkm, palju õlli, mägesid, külasid, öid nii hotellis kui ka bambushüttides, rolleritega ringisebimist, paradiisirandu, jne. Magame seal, kuhu õhtuks jõuame, sööme seal, mis ette jääb ning sõidame sellega, mis vajalikus suunas veereb.

Mingisugused plaanid on peas veidi kuju võtnud, joonistan nad kaardi peale. Aga eks õunte pealt vaatab, kus kui kaua vedeleme või kuhu suunas ristteelt keerame.
Liisu andis ultimaatumi, et x päeva paradiisisaart peab ka reisu sisse jääma. Et muidu kahtlustatakse teda Bankokis salajasel iluopil käinud olevat. Mida ta kunagi niikui nii teeb. Aga praegu polevat veel hädasti vaja.

Kui nüüd üdini aus olla, siis eelmisel sügisel Kambodza paradiisisaarel jäin ma ühe täiendava lebo- ja praadimispäevaga ilma vaidlemata nõusse esimest korda pärast 1996 aastat. Siis oli nimelt viimane (ja samas teine) kord, kus mind on suudetud üleüldse piitsi- ja paketiturismile kaasa vedada. Mingi meeltesegadus vist oli.
Elu on lill.

vietnam_map_2_copy_2.jpg

Suurema resolutsiooniga kaardi plaanitavast marsruudist leiad minu Nagist

Kirjutas valdek2 23:58 Sildid Estonia Tagged preparation Kommentaarid (0)

Miks ja kes?

semi-overcast 10 °C

hal_bay_2.jpg
Aastaring eelmisest Aasia seiklusest hakkab täis saama, uus rahutus on tekkinud.
Aeg on seljakott õlale võtta ja minna.
Sõbrad, kellega minna, on olemas. Piletid ka (14 okt - 17 nov) ja pisike kaasavõetava kama listki.
Loen piineldes päevi.
Sedakorda on ohvrid mu vana hea ja Kambodza 2007 reisil tulest, veest ning punasest mudast läbi roomanud sõber Liisu, tema sõbrants Kätlin ja Big boss Vahur.
teine_valdek.jpg Cambodia_2007_287_2.jpg
katu_sjuh.jpg vah_sjh1.jpg
Endast pole miskit lisada. Kõik on üleilmses ämblikuvõrgus lagedal ja pildilt näha.
Kes loodab, peab pettuma, endiselt pole saadaval, aga see eest on suht ammu käes teine noorus, adun iga rakuga.

Liisu näib olevat endiselt elu tippvormis ja välja näeb ka samuti. Saadavuses ma pole enam veendunud ja kes
huvitub temast ja tema erakordsusest, loeb Kamboodia blogist .

Kätlinist tean niipalju, et kui Liisu tema eest kostis, siis peab asine tibi olema. Igal juhul, kui esimest korda kohtusime mingil x 90-ndal??, siis olid nad mõlemad, Liisu ja Käts, mul Slovakkia suusamägedes nagu vihalehed tagumiku küljes, ei jäänud meetritki maha. Või õigemini, mina ei suutnud eest ära sõita.
Saadavuse osas näib ka rong läinud olevat. Aga uurime.

Vahur, aka bussi vahur, aka big poss, on meie Nõmme Seikluspargi kollektiivselt kallis ning armastatud boss.
Riili guud luking surf män, oriendi fänn, kogenud rännumees.
Minu teada on jälle saadaval, aga mine tea, kes tal köögis toimetab, ega me koos ei ela.
Niisiis usun, et võitluskaaslastega on jälle vedanud. Kui nende hulgas ka mõni kultuurihuviline oleks (see oli Kambodza reisi inside joke- väidetavalt seal neid polnud).

Kirjutas valdek2 22:30 Sildid Estonia Tagged preparation Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 7. Kokku 7) Lehekülg [1]