Reisiblogid Travellerspoint-is

Selle autori poolt: valdek2

Tambiet, Vietnam

snow -2 °C

Reisipiltide galeriid näeb siit.

Liisu meenutab:
Ja jällegi on vaid tühjad pihud...rahakott on tühjaks pumbatud, jalatallad on villis ja katki, sääred on täis katki kratsitud sääsepunne, juuksed on blondiks pleekinud ja sellest kõigest hoolimata avastan end naeratamast kõigile ja kõigele (hetkel isegi sellele arvutiekraanile ;) ). Muidugi raske on olla naeratamata kui õues valitseb selline ilus talveilm.

Kuid mida siis siit lumisest kodust kergelt seedinuna Vietnamist veel enda jaoks meenutada...
Täiesti imeline ja mitmekülgne loodus. Kõige kustumatuma mulje jätsid Sapa (Põhja-Vietnami) ümbruse mägised riisipõllud ja sini-sinised päikseloojangud. Seal ringi sõites võis iga naharakuga tunda ja lausa käega katsuda kuidas loodus hingab ja elab nagu meiegi. Samuti ei saa Vietnamis käies mööda minna uduloorisest maailmapärandist Halong Bays või kuldsetest liivaluidedest Mui Ne rannikul. Siit väike meeldetuletus mulle, et kui teine kord juhtud liivaluidetel kelgutama, siis suu kõrvuni naermine ja samal ajal pidurdamine ei ole hea mõte.
Inimesed on sõbralikud ja tohutult töökad. Üks asi mida reisil palju sai kogetud ja edaspidiseks kõrva taha püüan jätta, et kohalikke tasub usaldada. Võib olla ei lähe kõik nagu planeeritud, aga vähemalt nende juhtimisel saab nii seiklust kui põnevaid uusi „tooreid“ kogemusi. Ja kui vahel tekkib ka pettumus ja tünga saanud tunne, siis tasub kolm korda hingata ja aeg maha võtta. Vajavad ju nende pered ka toitu ja peavarju ning seda riigis, kus ilmselt üle poole elanikonnast teenib kuu sissetulekuna vähem kui mina päevas laiaks lõin.
Vietnamis ei saa käia ja mööda vaadata köögist. Alustades Po’st (kohalik supp), mis on nende traditsiooniline hommikusöök, jätkates igasugu nodiga mida meri kätte annab ning muidugi igasugu rohelised lehed, varred, kõrred, juurikad, ühesõnaga kõik vähegi söödav muru. Ja kõik see ei oleks Vietnami köök, kui see ei oleks kastetud nõk mam’i (kalakaste) sisse. Suurepärane maitsete kakofoonia isegi minule, kes ma kodus ei ole suurem asi kala, rohelise ja juurika sööja.
Ja last but not least, tore on reisida ja kohata uusi inimesi, kuulata uusi mõtteid, vaadata maailmale läbi teise prisma kui kodus, liikuda üks päev või nädal korraga, kiirustamata ning nautida kõike seda mis hetk parasjagu pakkub. Nagu elu näitas saab puudust tundmata hakkama kuu aega ilma kella, mobiiltelefoni, auto, televiisori, meigi ja kümne muu tühise mugavuseta, milleta me oma elu siin kodus ette ei kujuta.
Peaegu et nädal juba kodus ja ma pole veel märganud sisse lülitada televiisorit (ju on pult ikka veel katki) ning peale keerata kütet (ilmselt keegi pole mulle meelde tuletanud, et vahe peal on talv saabunud). Reisimine teeb hingele vaid head, kui vaid suudaks seda hoida.
Tore oli Teiga, poisid ja beib.

Mis Valdekul veel öelda on?
Minu saadud hingerahu pole nähtavasti siiski nii täiuslik, kui Liisul. Ma ootasin midagi muud. Ootasin tglt sedasama, mida ma Birmas, Kambodzas ja isegi Põhja Tais olen juba palju näinud- algelist elu- olu, külatäied bambushytte. Nägime sellist elu vaid mõnes üksikus kohas, enamasti on Vietnamipiipelil kivimajad. Kuigi, küllap me seekord liikusime ka rohkem arenenud piirkondades. Ise ma tahtsin ju tglt.
Vietnam on NII suur maa, et 1 kuu temaga põhjalikult tutvumiseks on selgelt vähe. Kui uuesti minna, siis ma pühenduks sisemaale, ei tõstaks üldse jalga rannikule.

Vietnami inimesed- üldistades, üldjuhul armsad, heaadusest sulavad. Mida vaesemad, seda enam. Nagu kogu Kagu Aasias.
Ma ei tea, mis see täpselt on, kuid kõigis neis inimestes on midagi, mida meil ei ole. Õigemini, et meis, arenenud maailma elanikes, seda ENAM ei ole.

Kes Mui Ne Valgelt luitelt alla tahab kelgutada, soovitan soojalt, sõida pea ees! Päriselt päriselt. Siis võib ka pidurdades naerda.
Erinevalt Liisust, mina SAAN "po" supist mööda vaadata. Vabalt, ilma mingi kahetsuseta. Maitse asi. Sama juurikate ja rohuga.
Muuseas minu malaaria, mis vahepeal näis olevat arenenud linnugripiks, muutus koduteel kopsupõletikuks. MIda arstiteadus sellest arvab? Mingi voodoo värk?

Ja joudsin äratundmisele, et järgmine reis peab olema põhirõhuga loodusele.

Ja veel, teie meelerahuks.
Lobisesime, mis me lobisesime, aga see gayvärk mulle siiski ei istu. Ei saanud asja selles plaanis. Liisu ja Kätu vblla veel veits, aga mina Vahuri kaisus magada EI TAHA.

Kirjutas valdek2 16:45 Sildid Estonia Tagged air_travel Kommentaarid (0)

Saigon

Vietnami tuksuv syda

sunny 28 °C
Vaata Vietnam 2008 kasutaja valdek2 reisikaartil.

Valdek olen

Saigoni lennujaamas yritasid vietnaami Kaval- Antsud meile maha myya taksot kesklinna. Normaalne ju. Takso ka siin, nagu mujalgi Kagu Aasias, kus k2inud (Birma, Tai, Kambodza), odavaim kulgemisvahend. Konks aga selles, et need taksojuhid, kes olid lennujaamas sees, tahtsid, et me nende lennujaamamaksu kinni maksame + polnud nad nous taksomeetrit sisse lylitama. No problem, lennujaama territooriumilt v2ljas, t2navalt, on turistisobralikumaid taksojuhte murdu. Meter+ no tax.

Saigoni p2kkp2kkerite getos on toesti igas kaliibris hotelle nagu muda. Sama ka soogikohtade kohta. Kogu linnaosa on imenud end kaanina turistide kylge. Aga ikkagi maru ponev koht. Issanda loomaaed on ka siin esindatud. Kerjuseid on enim, mis Vnms n2htud. Kuid syda l2heb h2rdaks ja rahakotirauad avanevad vaid invaliididele.

India kook tekitas koigil, va Vahuril, suus ja neelus tulekahju. Vahur vaid matsutas, kui meie ohku ja olli peale ahmisime.

K2isime Saigoni sojakuritegude muuseumis. Tasub k2ia. Saab teada toe, kui varem ei teadnud, Vnm - usa soja kohta. Masendav, millise genotsiidi korraldas maailma voimsaim riik, voimsaima sojav2e ja moodsaima relvastusega v2ikese ja puruvaese riigi vastu. USA voitles siin kummipl2tudes partisaniarmee vastu, kes sai gigandile vastu astuda vaid kavaluse ja kangelaslikkusega. Kes kasutas usa lohkemata pommide ja mahaj2etud tankide, suurtykkide metalli, sulatades neid yles ja valmistades neist omale nii laskemoona kui ka relvi. Onneks maailmapolitseinik j2i alla. Ainult loll ei opi ei oma ega teiste vigadest.
Aga Vietnam areneb normaalselt, kommunismiloosungid n2ivad olevat nyydseks vaid kulissid ja rekvisiidid.

Lisaks on veel yks "must see" koht 70 km Saigonist. Cu Chi tunnelid.
H2mmastav, milleks on vietnaamipiipel vajadusel voimeline ja milliseid elutingimusi valmis taluma, et agressorite 10-id kordi ylekaalukamale joule vastu seista. Mitmesaja kilomeetrine ja mitmekorruseline tunnelite vorgustik otse vaenlase nina all. Koos koige eluks vajalikuga, fantastiliselt maskeeritud ja voimaldas nii prantslasi, endisi koloniste, kui hiljem ka ameeriklaste elu v2ga kibedaks teha.

Meie reisi teise poole tendents, gurmaanlik kallutatus hakkab mind isiklikult 2ra tyytama. No ei viitsi ma aina uute maitseelamuste otsinguil, mis koikusid nyanssidest maitseorgasmideni, taldu kulutada, minu jaoks motetu. Kuid olen pyydnud kannatlikult ja viisakalt kohanduda.
Eile k2isime LP soojalt soovitatud ja parima reitinguga restoranis. Joudsime vist liiga hilja. Enamust toite menyyst tellida ei saanud, lihtsalt "no have".

Nii nyyd sooma ja siis lennujaama. Bangkokis peame vaid 3 h sitsima ning homme kodus.

Valdek, juba kodus:

Semud nüüd loodetavasti kirjutavad viimasest nädalast siia ka omi elamusi, nyyd kodus vast ikka aega leiavad, shopingupõrgust pääsenuna ning jälle selginenud mõistusega. See viimane on muidugi minu isiklik ja absoluutselt subjektiivne arvamus. Võib olla ka hägustunud.

Muuseas, ka Saigonis sattusime er(g)utiga taksomeetriga taksodele. Tagantjärele, kodus veebist asja uurinult, soovitan kasutada vaid Vinasun, Saigontourist või Vinataxit. Nendel firmadel on taksojuhid ka vormis ja taksodel on peal ka 2-poolne raadioside.
Kui taksomeeter pole armatuurlaual ja pole lai, vaid pisike ja kuskil keskkonsoolil, siis on raudselt libatakso või vähemalt pikendamata litsentsiga.
Me vähemalt lennujaama soidul jälle sellise otsa komistasime. Vennike ikka võimles vasaku käega rooli ja vööle peidetud puldi vahet. Kui tahtsin ka seda nuppu vajutada, siis, dziisas, sama laul, mis Hanois- sellega ta lukustab uksi seestpoolt! Hanoi ametivendade (seal kasutavad seda ka päris taksod) koolitus?
Aga pole hullu, jälle sai elu veidi huvitavamaks.

Muuseas, südametunnistus ei luba maha vaikida yht Kätu iseloomuomadust. Nimelt pidurdamatu, ei, lausa ohjeldamatu loomaarmastus. Tule jumal appi! See TULEB ära keelata! Mõelda vaid, mida peavad tundma NÜÜD kõik need vaesed ala- ja mitte alatoidetud, suured ja väikesed, peremeheta ja peremehega tänavakassid, - koerad, - ahvid ja muud pudulojused, kes said kogeda Kätu lugematuid kallistusi, musisid, paisid. Nad said hetkeks paradiisi, kust nad Kätu lahkudes prantsatasid tagasi oma igapäevasesse maapealsesse reaalsusse ja püsistressi.
Kuidas leppida jälle tsölibaadiga, kui oled korragi tippu joudnud. Koos. ?

Kätu muljetab, ka kodust:

Saigoni lennujaam möödus minul head mussi kuulates. Vahur leidis ipodist mingi mõnusa loo, mida siis minuga jagas.A ega ma tagasihoidlik polnud vaid haarasin ahne tütarlapsena kogu pilli ikka oma kätte. Ja nii möödus minu Saigoni lennuväli kuulates Jäääre lugu Soo. Super lahe lugu on.

Saigon ise on suur ja esmapilgul ei erine millegagi teistest suurlinnadest. Nii et taksosõidu ajal lasin mina ennast unede maale viia. Hiljem selleks jälle eriti võimalust ei olnud.

Bäkkbäkkeritegeto oli küll lahe. Kõik on käe jala juures. Meeletult lahedaid hotelle, restosi, baare ja pubisi. Ja ärgem unustagem poode. Täiesti erinev ülejäänud Saigonist. Hotelli me pikalt ei valinu - ühes polnud kohti, siis astusime sisse järgmisesse. Tingimuseks oli, et oleks odav ja rõduga. Saime mis tahtsime. Neljane tuba 3 ööd 39 daala. Rõdu ka. Veits rokane, aga korralike virulastena tegime korda. Pesime põranda ja korjasime kola kokku. Ikka selleks et omal hea 3 õhtut seal mõnuleda oleks. Oli ka.

Ja tütarlaste rõõmuks selgus väikesel ümbruse uurimisel,et peaaegu meie kõrvalmajas tegutseb pisike ilusalong. Hinnakiri ülevaadatud, ei olnud me enda vastu kadedad. Esimese õhtu protseduurid peapesu, pediküür ja maniküür. Peapesu oli küll mõnus. Katsile siit nipid kõrvataha. Kõigepealt pandi meid mõnusalt pikali peatpidi kraanikaussi ja kukuti masserima. Pea kratsiti kohalike tütarlaste poolt küüntega ikka tohutumalt puhtaks. Pesu 2 korda, pluss massaaz. Kokku kestis see protseduur u. 40 minutit ja nii puhtad ja pehmed pole minu juuksed kunagi olnud. Ei tea mis head paremat nad pähe möksisid. Igatahes otsustasime, et Saigonis me ise pead enam küll ei pese. Ja nii ka läks. Pead puhtad, varbad punaseks lakitud saabusid kohale ka poiste kaua oodatud ilusad ja puhtad tüdrukud ( vähemasti me ise arvasime nii ). Loodame et nad jäid rahul ja pikk ootamine tasus end ära. Õhtuselt shopingult hankisime endale ka peened kleidikesed, et oleks millega klubisse kohalike poiste ( veits võibolla ka meie oam paiste ) silma rõõmustama minna.

Päevad Saigonis möödusid kiiresti. Järgmise päeva hommikul kolasime mööda kohalikku turgu. Koju oli vaja ju head paremat kaasa tarida. Peale turukülastust võtsime ette esimese must see objekti. Vietnami sõjamuuseumi. Ma selle peenet nime ei mäleta. Igatahes oli see paik avatud täpselt 4 aastat enne minu sündi ehk 04.09.1975. Huvitav koht. Üsna korraliku pildimaterjali abiga saab ülevaate sellest, mis sõjas toimus ja eriti, mida see inimestega tegi. Ilmselt on seda vaja näha, et mõista mida sõda tavainimestele endaga kaasa toob. Kurb...

Muuseum vaadatud olime läbi kui läti rahad ja otsustasime veits süüa ja siis puhata, et õhtuks jälle värskem olla. Meie Valdeku ja Liisuga piasime õigeks puhkuse veeta ilusalongis massaazi nautides ja tududes. Mina vähemasti sain küll 2 tundi korralikku und seal. Vahur vist pikutas hotellis. Igatahes kui salongi mõnude maailmast lahkusin oli ta ainuke, kes mind veel ootas. Valdeks oli Interneti võlu maailmas ja Liisu unemati kaisus. Nii sügavalt veel,et minu kolistamise ja raputamise peale nohises vaid valjemini edasi. Ju oli siis uni vajalik. Me Vahuriga läksime siis õhtust Saigoni ja tema võlusi kaema. Leidsin omale sealt ka laheda motomehest sõbra, kes mu heameelega tuurile oleks viinud. Lahe vana oli. Punase dressipluusi, valge nokatsi, sigari ja peente prillidega kõhetu tüüp. Meenutas pigem kuuba vanahärrat, kui kohalikku motomeest ( Vahuri sõnad). Väga lahe oli. Igatahes hakkasime teiste juurde tagasi kiirustama, kui tuli Valdekult sõnum " kus krt te kolate". Ilmselt olid neil kõhud tühjad, sest söögikohaset me nad lõpuks leidsime. Teemaks siis india köök, millest mina peale esimest mõnusat " mitte tulist" ampsu midagi süüa ei saanud. Ühe liha käntsaka suutsin ka ära süüa ja meeletus koguses õlut peale juua. Vahurile ilmselt meeldis. Näost oli näha kohe, et oli omas maailmas. Teistel kulus ka tõesti veits rohkem õlut kui tavaliselt. Aga põnev kogemus igatahes. Nagu ussirestogi.

Teise päeva peaeesmärk oli jõuda Cu Chi tunneliteni. Kuna eelmine õhtu ühtegi reisi omale bronnida ei õnnestunud (kõigil läks lihtsalt meelest), siis oli hommikul kohe esimene käik lähimasse turismibüroosse, kust sobiva reisi saime. Iseseisvalt oleks sinna sõit osutunud jube tülikaks, pikaks ja kalliks.

Tunnelid ise on väga ägedad. Uskumatu et need väikesed ja tublid inimesed on sihukese võrgustiku suutnud sinna kokku ehitada/kaevata. Kappa või mööda tunneleid Saigoni välja. Eriti lahedad olid igast püünised, kust ogad vaenlasele kõhtu või muusse kehaosasse torkusid. Ja minu suureks lemmik atraktsiooniks oli tünga koobas, kus lõpus polnud midagi ja siis kui ameeriklane või muu vanelane koopsse ronis sai seal haavata ja sõbrad talle järele läksid lasti koobas lihtsalt õhku. Lihtsa vaevaga terve peotäis jänkisi maapealt pühitud või siis maa alla jäetud. Põnev. Roniseime isa ka ühte tunnelisse, millel õnneks oli ka lõpppunkt, mis viis maa peale tagasi. Lahedalt pisike koht. Ei ole ilmslet klaustrofoobiku unistus. Aga minu väike kasv sai jälle õnnistuseks ja sain tunneli läbitud peaaegu püsti veits ettepoole kummardades. Ühes kohas aint pidin veits käpad maha panema ja roomama, mille tulemusena mu uus peen pediküür kannatada sai väheke :-)
Väärt koht, kuhu peab iga Vietnamit külastav valge inimene kindalsti minema.

Viimase õhtu otsustasme Vahuri rõõmuks lõpetada klubituuriga. Päeval sai juba mõned kohav välja tsekitud ja õhtul veel nimekirja täiendatud. Tsikid ajasid kelidid selga ( kõpsukaid küll ei leidnud ;-) ) ja läks minekuks. Vahur oli meie isiklik Raha Boss, sest peentel daamidel ju ei sobi suurt märssi kaasas vedada ja väikest polnud kusagilt võtta. Klubituuri alguseks tegime koksid kodulähedal baaris ja ootasime taksot. Esimene klubi oli suur ja päris lahe mu meelest. Segamini nii kohalikke kui turiste. Ja väga äge oli, et tantsupõrandal olid lauad, kuhu said oma isikliku kraami ja napsud toetada, et mõnuga tantsu vihtuda. Mida me ka tegime. Muss oli seal hea. Isegi minusugusele paadunud rockisõbrale. Millegi pärast sai teistel diskopepudel sellest kohast villand. Ilmselt oli liiga vähe kohalikke tsikke Vahuri jaoks. Seega leidis Liisu meile seltskonna täiendust kahe kanadalase ja kahe briti näol, kellega koos siis uut pleissi jahtima asusime. Uus koht polnud enam nii hea. Isegi mu kokakoola pandi pistuuri, kui korra tantsule läksin. Seal sai puhtalt seltskonda nauditud, mis oli kõigest muust üle.
Enivei ka sealne koht ammendas meie pidulised ruttu ning jälle uutele jahimaadele. Viimaseks kohaks sai meil suht kodu lähedal asuv baar, mis oli vist 24 h lahti. Igatahes tiksusime seal peaaegu päikeseni. Oleks vist kauemgi olnud,aga mul läks kõht tühjaks. Õnneks kohalikud agarpagarid olid juba oma putkad avanud ja meie väikesed õgardid said nuudlitest ja krevettidest ja lihast kõhud täis. Hommiku veetsime hotellirõdul vaadates kohalike hommikusi toimetusi. Ei raatsinud magama minna, ikkagi viimane hommik Vietnamis. Jube kahju oli et reis hakkas lõppema.

Hommikul tundus, et kõigil oli väike kurbuse tunne sees, sest koht ja kohalikud olid juba kuidagi koduseks muutunud. Viimased tunnid Vietnami pinnal möödusid shopates: saime Liisuga veel paar kleiti omale ja muud pudipadi. Poisid kolasid oma pead. Nendega terfunksisime hiljem söögikohas, kus oma viimase Vietnami lõunasöögi tegime. Jõudsime sinna enne poisse. Kaaslaseks tuli meile eelmisest päevast tuttav ameerika härra, kel silmad taas õllest mõnuga vilasid. Õllesära silmis. Vestlesime temaga seal veidi. Onul oli ka probleem - ta ei suutnud otsustada kumb meist Liisuga on ilusam. Minul olevat ilus naeratus ja silmad, Liisul aga blondid juuksed ja suured tissid. Nii et.... Liisu igatahes sai koju tagasi teadmisega, et vähemalt keegi arvab, et tal on suuret tissid ;-)

Ja märkamatult olimegi lennujaamas. Märkamatult ilmselt ka sellepärast, et ma tudusin taksos, jälle. Buy, buy Saigonile ja Vietnamile ning järgmisel päeval juba Good Morning Finland ja Estonia.

Uskumatult kiiresti möödusid need 5 nädalat, mis alguses tundusid nii ülipikad. Ju siis oli koht ja mis peamine seltskond hea. Vietnamit jääb meenutama, lisaks tohutule piltide hulgale, kohalike meeletu lahkus ja sõbralikkus. Ning ärgem unustagem ilusat loodust. Oi ja meie gurmaanidele palun vabandust... ka meeletult hea söök. Igatahes jääb mulle sellest reisist palju toredaid mälestusi ja uued olulised inimesed. Läks vist liiga melanhoolseks. Mis teha, kodus on hoopis teised meeleolud kui kohapeal ja asjad tundvad teistsugused.
Selle seltskonnaga läheksin küll luurele, igatahes. Või siis uuesti reisile.

IMGP2421.jpgIMGP2337.jpgIMGP2341.jpgIMGP2344.jpgIMGP2354.jpgIMGP2355.jpgIMGP2365.jpgIMGP2374.jpgIMGP2382.jpgIMGP2388.jpgIMGP2405.jpg
IMGP2407.jpg

Kirjutas valdek2 20:23 Sildid Vietnam Tagged gay_travel Kommentaarid (0)

Phu Quoc island

paradiisisaar?

semi-overcast 28 °C
Vaata Vietnam 2008 kasutaja valdek2 reisikaartil.

Tere koik, valdek olen

Valisime Phu Quocile soiduks kiirlaeva Rach Gia'st, vahemaa kyll 138 km, kuid kiiremini kohal. Kohalike sonul l@hevad Ma Tienist, mis yle 2 korra lähemal, kyll ka aeglased puupaadid, aga milleks. Meil ju spordilaager.

PQ on umbes eesti suurima saare, Hiiumaa suurune. Silla valmides pole Saaremaa ju enam saar.

Meie kiirpaat sihuke Aegna (voi 2 Aegna) suurune, kuid punus vast aint veidi aeglasemalt kui autoekspress. Laev laaditi t2is koigepealt madratseid, puuvilju, telekaid, kylmkappe, motosid, konte, f2nne jne. Reisijate jaoks olid mugavad salongid 2-l dekil. Ei saa j2tta mainimata pohjakeeratud konditsioneeri, v2ljas hullu tuule k2es oli soojem. Muuseas, ahtris kylili kinnitatud p22stepaati laoti ta tarvilikke asju t2is- banaanid ja hunnik kaste.

J2rgmistele reisisellidele, laeva maabudes on kasulik esimestene maha saada, sest vaid siis mahud pablik bussi peale, mis ei maksa sisuliselt mitte midagi. Meie virulastena muidugi pika vinnaga. Maale astudes olid j22nud vaid kallid privaatminibussid, hulk edukaid myygimehi ... ning lontis korvadega virulased.

Soidutasime end LP esikohal olevasse odavasse (10$ 2-ne bangalo) resorti (motelli), 300 m rannast l2bi kokonutisaju.
Loomulikult ootasid meid motellis ka motomehed. "So"o"r, moto?"
Vietnamis, nagu ka mujal minu poolt k2idud K-Aasia maades pole vaja miskit otsida- see mida vajad, tuleb ise sinu juurde. Kindel. Varem voi hiljem.

Ja rannas muidugi sigamonus pisike rannaresto. Kokku loodud kokonutipalkidest ja - lehtedest ning bambusest. See sai meie lemmikuks koigiks 4 p2evaks. "It's Asia".

Kirjutan seda praegu Saigonis, viimasel ohtul. Musid ja Boss litutavad shopinguga segamini kuskil Saigoni peal. Neil pole aega blogi jaoks seekord. OK, eks ma pean siis ise tegema, sydametunnistus ei luba suurt mahtu lobisemist homseks poolikuks ja kiireks 2ralennup2evaks j2tta.
See krdi juust mu ees on SIHUKE aeglane ila! Ma tootlesin ja laadisin 15 pilti yles 1,5h!!!! "Raisk" on koige leebem sona, mida siin m2nguurkas korduvalt kuulda sai.

Krt, ei m2leta, mis sel saarel veel ponevat juhtus. Me nimelt avastasime bambuutihnikus lavka, kust sai odavalt, alla 3$ jube head kohalikku valget veini. Dalat on nimi. Ja riisi- voi banaanipuskarilt yleminek veinile vottis aega. Niioelda, aklimatiseerumisprobleemid. Kas sellest ka p2evad peas lyhikesed?

Ahhaa, tibud j2id p2rast kuninglikku lounat rannatoolidesse magama, hobeniit jooksmas. Me Vahhuuriga 2 motot ja eksploorima, ilusamat elukohta ylej22nud 3-ks gaytraveli paradiisisaareo"o"ks. Tibud pidid p2rast bjuutisliipi tegema sama randa mooda.

Meie ei leidnud halligi peale kahe 6$ telliskuudi. Ylej22nud polnud "nobudjet" reisisellile kohased. Ei saa ju lippu t2is teha ja elada 15$-ses kaheses. No vaid 22rmisel juhul.

Ja siis tuli onnelik piikspiiks. Tibud leidsid ranna poolt super koha, ilusad, kahjuks kiviseintega, kuid bambus- ja palmilehekatusega, bangalod. Tutikas, meie esimesed kliendid, kylmik ja f2nn veel kiles. Meie ja ranna vahel ilus soine veesilm, millest elegantne sild otse rannaluitele. Me armusime sellesse kohta, soovitan soojalt. J22bsaare pealinnast lonasse mooda mere22rset punasest savist highwayd. C 4 km sadamast? Nimi oli Thai Tan Tien bungalows.
Muuseas, saarel ei olnud muid taksosid, kui vaid erakad. Kirves selga. No suhteliselt. Kauple.

Teisel p2eval seiklesime rolludega saare keskel ja veits pohja poole pealinnast. Kurvastuseks "tooreid" kylasid polnud, koik kivimajad. Rahvas elab suht heal j2rjel.
Saime kaela ka tavaliseks muutunud vihma. M2ngisin kovamiest ja hilinesin keebi yll ajamisega. Vaprusev2rinad loppesid haigusega. Alguses oli konsiilium kindel, et malaaria. Samad symptomid ju kylmetusega, gripiga. Apteekrid arvasid teisiti, andsid p2rsat iseravimiskuuri lootusetus seisus olevale kl;iendile peot2ie tablette. Mingi 5tk korraga votta. Mis tabletid, ei tea, kuid ilusad v2rvilised ikka olid. Kohe julgem votta. Malaartia on nyyd arenenud vist linnugripiks.

Siis tegime traditsioonilise sukeldumistreti. Kiirkursus paadis, 2 korda vee alla, 6 ja 9 m peale. Mina ytlen, et Kamboodias oli vee all ilusam. Tempel m2llu.

Ohtut ei saanud ju raisku lasta. Pahaaimamatult votsime nightfishingu, merele kalmaare ongega pyydma. N2is juba, et naudime low seasoni tottu privaatset laeva. Dutkit, saabus 6 sakslast. Osadel juba kova krunt alla voetud. Ohtu moodus peoloomade seltsis. Kelleks sai hiljem ka meie "lesbipaar".
Kalmaare saime ka, Vahur ja Liisu.
=o(
Vanainimene l2ks kottu magama. Reisikaaslaste auks tuleb todeda, et nad on V2GA!!! tugeva tervisega. Aga ma olin ka nende vanuses.

3-ndal p2eval tegime saare lounaosale ringi peale. Imeilusaid randu igal pool. Lounaotsas ka 1 h2sti lahe kyla. Aga rollusoidust on nyyd pikaks ajaks siiber. J2rgmise aastani, tagumik pysihell. Meie mootorrattahiired j2id taga istudes SOIDU PEAL MAGAMA!

Lend meie paradiisisaarelt Saigoni oli harju keskmine, polegi nagu miskit oelda.
Asooo, pahaaimamatutele kodustele ja kylalistele kaasa ostetud No~k Mamm konfiskeeriti lennujaama pagasikontrollis. Valgustasid l2bi ja teadsid kysimata, mis see on. Vietnam Airlines lendudel on nimelt KEELATUD selle tiksuva haisu-, maitse- ja pesumajade roomupommi vedamine. Aga oleks ymber valanud plastikusse, limpsipudelisse, oleks ok, sest meepudel l2ks l2bi.

Nii ma nyyd lopetan, vaja sooma minna, haiguseuss j2lle pead tostnud. Kamaraded ehk lisavad miskit, kui oelda on.

N2gudeni.

Kätu muljetab veits, kodust.

Olime seda paradiisisaart juba kauaaega oodanud. Eelmine õhtu kenasti vannitatud ja puhtad tütrukud asusid igatahes suure õhinaga hommikul laeva poole. Laev oli kiire, toas oli krdi külm ( õnneks Vahur laenas fliisi ) ja õues oli meeletu tuul. Igatahes 2h mis see laev sõitis veetsime me enamuse ajast õues, nautides merd ja ilma.

Kohale jõudes tervitas meid vihmasadu, mis ühele paradiisisaarele üldsegi kohane pole. Meel läks korraks isegi nukraks. Õnneks viis kohalik taksist/bussijuht meid päris mõnusasse kodusesse hotellikompleksi. Päikegi tuli välja tuju tõstma. Võtsime hotelli ja koperdasime randa, üle pika aja jälle piitsikat nautima.

Sealt leidsime ka meie kohaliku lemmik resto, millest Valdek juba eespool kirjutas. Mõnus väike palmilehe katusealune otse rannaliival. Ja kui ma olin oma esimese rummikoksi ( kahjuks ei mäleta täpselt milline see oli ) kätte saanud ja varbad sügavale liiva lükanud, vot siis tundsin küll et nüüd on Paradiis. Ja kusjuures meile rummisõpradele sai see koht eriliseks tänu oma super maisule puuviljarummi kokteilile. MMMMMMM kui mõnus see oli. Viimase päeva hommikulgi tegi Vahur daamidele koksid välja. Ei saanud ju saarelt lahkuda ilma viimase kokteilita.

Kusjuures mõnus oli, kui me Liisuga kahekesi mööda randa tuigerdama läksime, et omale mõnus rannaäärne elamine leida. Mitte et kokonutitihnikus kehva oleks, aga no piitsibungalo oli meie unistus. Koperdasime seal siis kahekesi näod unised peas ja saime igast hotellist eitava vastuse. Lõpuks juhatati meid kuskile kaugele, kus olid mingid hiiglaslikud hooned, mis polnud veel valmiski. Meel nukker, et me midagi ei leia otsustasime veits pead selgitada merevees. Vees nagu peldikuski tulevad ikka head mõtted... Liisule meenus, et oli mingi liivavalli taga lehmi piilumas käies näinud eemalt mingit bungalokompleksi moodi asja. Otsutasime asja uurida. Eemalt vaadates oli ok. Läksime edasi. Üle kirjeldatud silla kõndides tundsime ilmselt mõlemad järjest enam, et see on see koht, kuhu tahame tulla. Midagi paremat see saar meile nagunii pakkuda ei suudaks. Lisa boonuseks veel see et koht oli uus ja seetõttu meeletult puhas. Pererahvas, kes ilmselt külalisi oodata ei osanud oli üsna ähmi täis ja suure kisaga kupatati kõik vajalikud asjapulgad kiikudest püsti, et klientidele elamist näidata. Igatahes mida rohkem me seal olime seda mõnusamaks asi muutus. Kindluse mõttes saatsime poistele veel sõnumi, et nad enam ei otsiks. Meie sealt lahkuda ei tahtnud. Hirmus kahju oli üheks ööks veel kokonatisalusse minna ja unistada seal järgmistest päevadest.

Aga Phu Quoc'i põhitrend oli õues magamine. Kõik neli ööd, hoolimata heast hotellist sai õues magatud. Esimene öö kõik neljakesi kokonatibungalo võrgustatud esikus ja ülejäänud paradiisibungalo terrassil. Liisu ja Valdek küll vahepeal otsustasid voodi kasuks, kuid meie Vahuriga ei loobunud. Lihtsalt nii mõnus oli seal oma kohaliku soo kaldal ja kuupaistel peene sääsevõrgu alla pikutada. Kuulad kuda kõik võimalikud soo elukad üritavad üksteisest üle häälitseda ja vaatad kuud. Lobised meeldiva inimesega. Nii need ööd lühikeseks jäid. Lihtsalt kahju oli seda kõike magamisele raisata. Igatahes viimasel õhtul hakkas Liisul ka veits kahju ja liitus meie mõnusa seltskonnaga öise õue võlusi nautima. Superlux, ega muud ei oskagi öelda. Neid öid jään kindlasti taga igatsema. Loodan, et õnnestub veel midagi nii mõnusat kogeda. Väike romantik vist hüppas välja minust. Olen seda hoolega varjanud.

Läks vist pikaks see elamise olemise kirjeldamine. Emotsioonid lihtsalt olid nii laes, mis teha.

Järgmsied kaks päeva möödusid motomeestena. Õnneks mitte ise sõites vaid tagapingil tsillides. Kolasime mööda väikseid teid ja külasi, lehvitasime inimestele, vaatasime ilusaid randu. Ega suurt muud midagi teinudki. Nautisime kohalikke võlusi. Õhtuks jälle tagasi oma bungalosse, et hommikul uuesti alustada. Järgmise päeva eesmärk oli meil kohalik pärlifarm. Aga kuna seal sai minu loomaarmastus ilusate asjade armastusest võitu, siis veetsin mina põhilise aja õues meeletult laheda ahvikese seltskonda nautides. Jube armas tegelane oli, muudkui kallistas ja musitas mind ja tahtis põue pugeda. Kahju oli lahkuda tast, kuid motomeestel oli kange tahtmine edasi kimada.

Kahjuks oli selle päeva ilm veits sombune nii et ujuma me ei jõudnudki. Kuigi rand, kus käisime oli tohutult ilus. Valge liiva ja kokonati puudega. Aga ei olnud nii soe, et oleks ujuma kiskunud. Nii et otsustasime lihtsalt rannarestos veits lõunatada. Poisid tegid kiikudes ka väikese uinaku.

Tagasisõit oli tõesti väsitav. Ilm läks järjest kehvemaks ja külmemaks. Tuul puhus ja ei olnud mõnus. Õnneks olen ma piisavalt pisike, et Vahuri suure selja taha tuulevarju mahtuda. Kuna seal nii hea oli, siis sain jälle oma elus uue kogemuse osaliseks. See on ammu teda, et igasugune liikuv vahend mind nagu väikest last kohe uinutab. Tavaliselt ma nandes kas istun mõnusalt toolis või pikutan pingil, ise ennast kinni hoidma ei pea. Aga motika seljas ma veel varem manganud polnud. Aga uni tuli mõnus, isegi unenägu nägin korra. Ei teagi täpselt kaua ma seal tukkusin, aga Vahur pidas vajalikuks mind veist kinni hoida, et ma tal tagapingilt minema ei kaoks. Lahe.

Nii palju uusi kogemusi sellelt saarelt. Aga ma siis jätkan, sest neid oli veel...

Saare neljanda päeva peaeesmärgiks oli sukeldumine. Millele ma algul hirmust veits vastu plõksisin, aga väikese veenmise peale siiski nõusse jäin. Ja asi oli seda väärt. Tuju läks kohe rõõmsamaks, kui ilusat komput instruktorit nägin, kes küll hiljem ilma särgita nii kompuks ei osutunud. Aga armas oli ikka. Mis teha, aga lihased on mehe juures oluline komponent. Nii et nunnu nägu siin määravaks ei saanud ja minu südant prantsuse iludusel võita ei õnnestunud. Kahjuks või õnneks ei läinud mina temaga ka vee alla. Selle au sai omale Liisu. Minu seltskonnaks oli kohalik Big Boss ja meie oma Big Boss Vahur. Tegelt olin rahul, sest usaldasin kohalikku Bossi ilmselt kõige rohkem. Ja kuna ma polnud selle alaga enne tegelnud, siis oli turvaline tunne tähtis. Igaljuhul hoolitseti minu eest hästi. Sätiti varustus selga ja aidati vette. Vee all oli lahe. Esimese sukeldumise ajal oli mul enda ja oma uue kogemusega nii palju tegemist, et ei mäganudki, kui mul vesi maski sees oli, rääkimata millestki muust. Veits ikka tegelt vahtisin ringi ka. Teine kord oli juba märksa lahedam. Hoolimata sellest, et mul algul vee alla saamisega veits raskusi oli. Kohaliku Bossi kogemused olid abiks ja lõpuks suutis ta mu alla toimetada. Seal oli kihvt. MÕnusad suured kaljud kõik koralle täis. Erinevad kalad. Jube lahe kogemus. Hoolima sellest et mul kõrvad veitsa pärast valutasid oli asi seda väärt.

Viimase päeva hommik saarel oli mõnus. Ilm oli super. Kuna Valdek ennast veits haiglasena tundis, siis otsustasime kolmekesi minna nautima veel viimast korda meie lemmik rannarestot ja lemmik napse. Mis sest et kell oli üheksa hommikul. Aga kohalikele on see juba totaalne lõuna. Tellisime siis mõnusad söögid ja joogid ning nautisime olemist niisama. Liisu võttis väikese jalamassaazigi. Ujusime veel viimaseid kordi, sest edasi ootas meid Saigon, mis elas täiesti uut elu.

Ega muud polegi kirjutada, sest nende kogemuste kõrval jäid ülejäänud kogemused tohutult varju. Oluline on keskenduda tähtsamatele asjadele. Aga tükikese endast jätsin ma sinna saarele küll. Nii eriline oli see koht. Andsin seal lubaduse, et 4-5 aasta pärast lähen sinna tagasi, et näha kuidas kohake arenenud on. Sest praegu oli ta veel üsna toores, nagu meiei seltskond meeldivaid asju armastas kutsuda. Peaks lubaduse ikka teoks tegema.

IMGP2289.jpgIMGP2308.jpgIMGP2319.jpgIMGP2322.jpgIMGP2293.jpgIMGP2269.jpgIMGP2256.jpgIMGP2267.jpgIMGP2250.jpgIMGP2247.jpgIMGP2231.jpgIMGP2229.jpgIMGP2226.jpgIMGP2220.jpg

Kirjutas valdek2 05:20 Sildid Vietnam Tagged gay_travel Kommentaarid (0)

Mekong delta

sunny 32 °C
Vaata Vietnam 2008 kasutaja valdek2 reisikaartil.

Valdek spiiks

Oleme paergast Ragh Cia's, et laevatada hommikul Phu Quoc saarele .Lopuks ometi pruunistuma.
N@dala vottis aega, siin leidsin lopuks m@nguporgu, kus ka pilte manageerida saab.
Kes pole veel vaadanud, riputasin just yles Mui Ne pildid ja kui elektrit j@tkub siis t@na ka Mekongi omad.

Vahur:

Reis jatkub ja seekord bussiga ja habi lugu lausa turistibussiga ja Saigoni.
Saigon tervitas vihmaga ja sealt lasime kiirelt jalga. Toredad olid Saigoni bussipileti myyjad, kes oma 30-st erinevast 2x2m kabiinist 5-kesi vaga kovasti karjudes, soovisid su tahelapanu voita ja sulle piletit kuhu iganes myya.

Oma delta paaditripi otsustasime alustada My Tho-st. Hotellis kohe mehed-agendid kohal ja koike voimalik saada. Seekord votsime aega koik labi raakida ja mitte jatta midagi raakimatta; hea kannatuse proovilepanek. Aga meie giid Trung volus enam v@hem angleesi ja lahke naeratusega ning diil sai tehtud.
Ohtul ohtustasime mao restoranis, mida meie uus sober kiitis ja kohale tassis. Koogi korval valisime endale sobivad maod valja, elusast peast kaaluti ja siis loigati pead kaaridega maha (kaarid tundusid nati nyrid, paris Fiskars ei olnd) veri tilgutati puskari sisse ja siis valmistati 3 rooga- tyypiline teate ju kyll. verenaps oli lahjavoitu aga pidi hasti magama panema, nagemist parandama ja seljavaegused korvaldama, seega votsime rohkem kui yhe napsu. Soogi teema oli toesti ponev. eriti omaparane oli selgroost tehtav ollekorvane. Mao naljadega olime soogilauas ettevaatlikud, Katu nagunii istus juba jalad tagumiku all ja piirdus suht tagasihoidliku gurmaanlusega.

Hommik sujus, koik vastavalt kokkuleppel, giid oli isegi oma naise seltsi votnud ja nii see meeletu veemaailma trip hoo sisse sai. Esimene paev olid rohkem turistile moeldud kohtade ja kasitoo tehaste kylastamine, kihvt on ikka vaadata ja nappida kuidas asju tehakse ja millega. Eriti age oli keraamika tehas, kus parasjagu suures koguses pakkapikke ahjust valja voeti.

Aga pimedane Mekong oma laiemate ja kitsamate harudega ja kanalitega on asi mida kogeda ja just vee pealt, kuna meie regi eriti ei kiirustand, saime seda kogeda kohe mitu tundi, ilma valgustuseta, liiklus nagu tartu maantel, lisaks igatsorti kalastamine laevade vahel. Ma ise kysin ka, et miks ma pole Tallinna D-terminalis kainud vorku laskmas!?

Mulle sobis meie 2,5 paeva Deltas, vahemalt sellist liiki liikumisena, asustus ikka jube tihe ja pilt kaunis sarnane kilomeeter-kilomeetri jargi.
Kuna meie esimese oo "homestay" oli bangalotega kampar ja seda nordimust ka Trung'ile (meie oma mees deltas) edastasime, oobisime teise oo tema lapsepolve kodu korval ja lasime voorustada end tema emal. see oli real homestay ja lisaks inglast tonkav kohalik.
Sellised tingimused tegid kogu ohtust toreda tripi paris vietnami elu-olusse. Vahesega saavad nad siin hakkama ja tood teevad ikka kohe noorelt ja palju... samas on room (kurb) todeda, et pohiprobleemid ja unistused on ikka kuradima sarnased meie omadega.
ajaaa, erinevus, meil on edukatel toyota landcruiser, siin Honda Wave 110 (4-kaiguline poolautomaatkastiga roller). Lahen sooma.

Katu muljed:

Mekongi delta - suur ja lai ja palju vett. Tohutult palju. Kolm paeva mooda kanaleid, suuremaid ja vaiksemaid. Esimene paev viis Trung meid kohalikule saarele, mis turistidele moeldud. Seal tutvustati turistidele kohalike mesilasi, banaaninapsu ja puuvilju, mida vaidetavalt seal saarel kasvatatakse. Mesi oli meeletult monus ja seda sai veits kaasa ka ostetud. Teised ostsid banaani napsu, mis vaidetavalt pidi aitama saja hada vastu voi umbes nii. Aga eriti lahe on deltas loodus. Tohutult lopsakas. Vaikesed kanalid, millest yhes vaiksemas kaisime aerupaadiga, meenutavad veits tsunglit. Igal pool kasvavad hasti tihedalt veekookosed (lehed on sarnased kui kookos palmil ja ise yleni on vees). Suuremate kanalite aares on igalpool elamised, otse vees. Mulle igatahes meenutas veits Bangkoki paadireisiga kylastatud kanaleid.

Ja meie seiklusrikkal meresoidul onnestus maiasmokkadel kylastada ka kookosekommi tehast. Kasitisi teevad seal neid kompusi. Algus meenutab veits ounamahla valja pressimist ja siis saadud mahl keema ja tulebki paks mass, millest ime head iirise moodi kommid meisterdatakse. Meil onnestus ka seda algset sooja massi omale veits korvale panna. Jube heaaaaa.
Kommid soodud votsime velod ja tegime vaikese tunnise kruiisimise mooda kohaliku saarekese tanavaid. Tanavad olid umbes yhe rolleri laiused ja meie suureks imestuseks oli sinna isegi yhel suurel dziibi moodi autol onnestunud saada. Osavad need vietnamlased.

Teisel paeval kylastasime savipoti tehast. KOhalikud lasid meil seal lahedalt ringi luusida ja Trung monuga jutustas, kudas mis kaib. Igatahes on neil seal hiigelsuured ahjud, mis savi kujusid ja anumaid tais laotakse ja siis kinni myyritakse. Sinna tehakse hiljem korralik loke, mida 15 paeva riisisodiga (valdek: riisisokaldega) koetakse. Tohutu kuumus. Aga savi segamine kais vagevalt. Neil olid seal mingid spets masinad, mille kallal siis paar kohalikku toimetas. Kes viskas mingis jargus savi masinasse, kes vottis otsast valja ja keegi tegi veel midagi. Aga kuna toojoud on neil siin suht odav ( u. 800 krooni kuus ), siis voib ju priisata. Savi transport segumasinast auto kasti kais ikka labi 5-6 mehe/naise. Ju siis maksaks asja automatiseerimine oluliselt rohkem kui inimtoojoud. Ja tore ongi, sest selliselt on neil siin tood. Neid ju nii palju.

Ega siin detailidesse palju laskuda polegi, sest paevad moodusid pohiliselt paadis ja kohalikku elu korvalt piiludes, paikest vottes ja muidu monuledes. Valdek pohiliselt pildistas. Kusjuures nii palju puuvilju, kui seal paadis pole ma oma elu jooksul korraga kyll soonud. Aga Trung ja ta naine olid selle oma pyhaks kohustuseks, meid kenasti toita ja joota (Valdek: egas meid p@ris nii ka ei orjatud, maksime neile paadi, selle juhtimise, tolkimise ja kohalikega suhtlemise eest. Aga nad olid head inimesed).

Eriti armas oli Trungist ja tema naisest meid parast meie esimese ohtu veidikest pettumust viia oma pere juurde oobima. Igatahes olime rahul. Mama pakkus ohtusoogiks vaga maitsvaid kohalikke sooke. Ja isegi kana vaeseke pidi meie parast elu kaotama, et supi sisse saada. Kana muide on neil siin tohutu delikatess ja maksab rohkem kui moni muu liha. Sest kana konnib vabalt oues ja soob puuvilju ja koikke muud head paremat, seega on tema liha ka hea.
Enne pidulikku ohtusooki veetsime aega kohalikus keskuses, mille nime ma kyll ei tea ja joime peenes kohvibaaris olut. KOhivbaaris olid toolid lahedalt satitud rivisse nii nagu seda tavaliselt vaga ilusa vaatega kohas tehakse. Ainuke vahe oli see et vaade oli yle suure tee asuvale turule. Ju siis oli vaatamist vaart. Meie muidugi paris tapselt poindile pihta ei saanud, et miks just nii. Parema meelega vaataks sobrale silma, kui seda kuidas kohalik vietnami proua trussikuid ostab.

Siia sobiks ka vaike kommentaar ussi resto kohta. Yhesonaga oli huvitav kogemus nagu eestlane ytleb, kui ta ei kiita ega laita ei oska. Usside valimisesle eelistasin mina seismist resto ukse ees oues ja parast vaga maiustama ka ei kippunud. Nad kuramused oleks voinud selle ussi veits vahem ussi moodi keeta. Aga ohtu haripunkt saabus, kui elekter ara laks. Siis olid minu jalad toesti kiiremini kui kunagi varem, igaks sajaks juhuks pepu alla. Jumal teab, mis seal pimedas roomab. Igatahes vaart kogemus ja teistele meeldis vaga.

Aga tanase ohtu veedame sadamalinnas Rach Gia's, kust hommikul kiirpaadiga saarele piitsikale kimame. Linn on ise tavaline suurlinn Vietnamis. Hetkel tundub, et ei midagi erilist. Aga hotell on lahe. Pererahvas sobralik ja lahke. Ja mis koige monnam - hotellitoas on vann. Suurim luksus, mida me 5 daala eest n@kku oleme saanud. Igatahes kaapisime meie liisuga ennast toas paljaks ja supsti monusasse jahedasse vanni. Veits vahtu isegi onnestus omale hankida sinna ja kylm olu. Vaga luks. Paha lugu aint see, et peale vannitamist hakkas meid kange veiniisu kimbutama. KOndisime siin linnas tund aega ringi kahekesi kohalikele vaatamisvaarsuseks, aga mida polnud oli korralik valge vein. Lopuks otsustas hotelli perenaine Liisu turule ja alko poodi viia. Aga endiselt ei midagi, moni punane aga mitte yhtegi valget. Veini siis. LOpuks sai siiber ette ja lahenduseks operatsioon valge vein mission impossibleks kuulutada ja yks kohalik shampa hoopis votta. See ka kyll punane, aga vahemasti midagi uut. Ja ilusad ja puhtad tydrukud on selle projekti kaigus jalle kadunud. Saime kaela tohutu paduka ja meeletu dussi rolleri rataste alt. Loodan sydamest, et see shampa on seda vaart. Ma nyyd vaatama, mida Vahur soob.

Valdek veel

Lisan millest sobrad ei r@@kinud.
Saigonis leidsime yllatusega, et A & T Sport on teinud endale siia salajase tytarfirma. Salajase? Keegi miskit ju r@@kinud pole, h@benevad vist, ikkagi suht spordikauge ala. Et siis pesu alal tegutsevad Vietnamis. Ei, mitte korgmoe liinis, vaid musta pesu pesemine ...
IMGP1866.jpg
Ja kui me nende reklaami soitva takso aknast n@gime hakkas minul kiire seda pildistada, @kki ekspressi fl@shi voi nii. Aga kurat, aknaavamise nuppu pole kuskil, Vahur karjus, et kui uksel pole siis peab olema keskkonsooli kyljes. Krt, ka seal polnud. Tegin siis l@bi klaasi viimses h@das, sest taksist momises oma keeles, et aru ma ei taipa, kas valgel mehel ilge kuseh@da voi ora pe...s, oiendab oma keeles ja tahab soidu pealt v@lja ypata.
Pikk jutt, sitt jutt. Pu@nt saabus, kui pilt oli tehtud ja leidsin, et ukse keskel on mingi v@nt ...

Ja neile kes on kinnitanud, et maod maitsevad kanana, voin kinnitada, EI SUGUGI! Voib olla tegi neile syya koka opilane. Nii supp, praad kui ka magustoit (krobekypsed selgroo tykid, olid imehead ja koik ise maitsega). Aga muidugi oli see gurmee meeletult kallis, ca 13 taala n@kku. Vietnami moistes siis. Rohkem me nii palju ei kuluta toidule, tavaliselt saame hakkama 150K dogiga, see= 10$, aga see on j@lle 4 peale!
Vietnami ko"o"k ON hea!
Ja siis nägime veel jõulupuid! Just. Pimedas kanalites sõites kaldapõõsastest mööda libisedes olid need üleni kaetud sadade imepisikeste tulukestega, nii põõsa pinnal kui ka sees. Just nagu jõulu ja aastavahetuse ajal paljudel linnapuudel imepisikesed lambikesed. Kuid meie tulukesed ka lendasid - tulikärbsed, fireflys. Imeilus oli!

Liisu spiiks:

Olen siin reisil viimase kolme nadala jooksul teinud enda jaoks taiesti ootamatuid avastusi. Kaks aastat reisimist koos "tingimise ja kauplemise masteri" Valdekuga ei ole paris tyhja laind ja nii monigi fraas ja kauplemistrikk on mullegi juba selgeks saanud. Ilmselt andsin oma teise klassi kauplemis eksami ara, kui kylma kohuga suutsin liinibussi agendile selgeks teha, et meile meeldiks natuke teist marsruuti mooda soita. Muidugi vaikse raha eest. Meie arusaam vaiksest oli kyll algul natuke erinev. Aga natuke aega naeratamist, viipekeelt, kaardil joonistamist, numbrite kritseldamist paberile ja lopuks vana oligi poolega nous ja voilaa .... beatch, here we come. Tundus et ylejaand bussirahvast ei pahandangi vaga selle detouri yle ja muidugi onestus agendil kohe ka paar klienti peale raakida, kes sinna poole teel olid.
Aga kohe kui ma olen ennast kauplemis rindel hakkanud hasti tundma, tuleb Valdek valja taiesti uute marketingi nippidega. Yks viimase aja parimaid oli "my friend was here last year and i know exactly how much this costs...". ja see miimika veel seal juures, kus sa peadki uskuma jaama, et Valdekul on absoluutselt koik hinnad teada. Yhesonaga ei ole peaaegu yhtegi hinda ega teenust, millega Valdek nous oleks ja koike tuleb alla kaubelda
(Valdek: see on mustamine, nii see siiski ka pole. Liisu maksab k@tte, et ma talt bussis t@na magamiskoha @ra r@@kisin. Myygimehe asi).
Arvestades minu raha kulutamis oskusi, siis mojub see vaga positiivselt mu eelarvele. Alles tana tuli Valdek bussi uhke lounasoogiga ja pritsis pool tundi tuld, kuna teda olla paise paeva ajal roovitud ja tal polnud aega kaubelda kuna buss pidi minema soitma. Ega jah 20 tonni (14 kr) on ikka suur auk rahakotis. :)

IMGP2063.jpgIMGP1921.jpgIMGP1971.jpgIMGP2168.jpgIMGP2163.jpgIMGP2159.jpgIMGP2142.jpgIMGP2125.jpgIMGP2111.jpgIMGP2074.jpgIMGP2068.jpgIMGP2056.jpgIMGP2050.jpgIMGP2040.jpgIMGP2037.jpgIMGP2022.jpgIMGP1981.jpgIMGP1953.jpgIMGP1945.jpgIMGP2012.jpgIMGP2007.jpgIMGP2002.jpgIMGP1926.jpgIMGP1901.jpgIMGP1889.jpgIMGP1888.jpgIMGP1869.jpgIMGP2177.jpg

Kirjutas valdek2 17:12 Sildid Vietnam Tagged gay_travel Kommentaarid (0)

Mui Ne

Vana kooli surfimekast venekeelsete t@navareklaamide- ja menyydega turismiparadiisiks

sunny 32 °C

Katu:

Hoi An nahtud, alustas meie lobus reisiseltskond teed Mui Ne poole, veits rohkem lounasse. Vahepeatuseks yks kummaline linn, mille nime minu vaike aju ei maleta kahjuks. Iseenesest oli tegemist vaga eheda ja turismivaba kohakesega.

Mui Ne'sse toi meid buss, mis oli umbes niisama vana kui minu vanaema voi veits noorem. Aga liikus vahemalt. Isegi suutsime bussi seltskonna niikaugele manguda, et meid otse Mui Ne'sse toodi. Vaga lahe soit oli. Ja argem unustagem mainida peeneid kosilasi, kes Liisul jalle bussis olid. Mina isiklikult olin ennast suutnud mahutada bussi tagapingile, turvaliselt meie poiste vahele.
Oma sihtpunktis bussist valja visatult tervitas meid ehe naide kohalikest lastest. Vaike poiss, kes raakis vabamalt engleeset, kui ykski vanem tegelane. Vaga asine poiss igatahes, hakkas koha jagama infi hotellide ja varkide kohta. Sokutasime Valdeku motomehe selga ja saatsime hotelli otsima. Meie kolmekesi tegime samal ajal vaikese olle sakuskaga.
Siin siis algas meie tagasihoidlik time out ja piitsikas. Piits on hotelli taga ja igalpool mujal ka. Kokonatipuud kasvavad otse akna alla ja rannas. Paradiis missugune. Esimesel ohtul Liisu ja Valdek otsustasid juba tsillimisega algust teha. Meil aga Vahuriga tuuride mahavotmisega keerulisemad lood ning otsustasime rolluga veits ringi vaadata. Kohalike eluoluga tutvust teha. Kuna rollu tuli ei polenud, siis osutus soit ysna pimedaks ja romantiliseks mooda kohaliku kalurikyla auklikke ja pimedaid, kalalohnalisi tanavaid. Rannaromantikale lisas veits vyrtsi kohalik elanik, kes prygi valja viies ka oma suuremaid ihuhadasi otse meie korval merre tegema otsustas hakata. Seda oli veits liiga palju tagasihoidlikele eestlastele. Aga ohtu tippsyndmuste esireas on ta kindlasti.

See aeg kui Vahur oma motokirge rahuldas ja mina tanu sellele veits ringi nagin, lantis Liisu linna peal kohalikke ja leidis tanu yhele *peikale* monusa kohalike vabaohu kortsu. Kohalike kortsud, vastupidiselt turistide omadele, asuvad lageda taeva all ja yldjuhul mingil suvalisel tyhermaal. Oluline element hea ja odava soogi-joogi koha leidmiseks on veel plast toolid ja lauad. Ilma nendeta pole meeleolu. Ja yldjuhul hinnad ka korgemad. Igatahes sai kohalike juhendamisel koik ponevad meres leiduvad elusolendid ara soodud ja kohalikku puskarit peale voetud.
Aga... koige parem asi juhtus meiega oosel. Peolt napsisena koju taarudes otsustasime ennast varskendada monusa suplusega meres. Vesi oli tais mingeid vaikeseid blanktoneid voi asju, kes puudutuse ja liigutamise peale helendama hakkasid. Meeletult kihvt. Taiesti mystiline tunne oli, veits hirmus ka. Taiesti ebamaine kogemus, mida on suht keeruline kirjeldada, kui ise kogenud pole. Igatahes jaid vees mone kehaosa valja vottes vaikesed tapikesed moneks sekundiks kehale helendama. Nagu briljandid. Uskumatult ilus kogemus.
Yks pohilisi monusid siin on see, et hommikuse une saab ookeanis minema aetud. Silmad peene baldahiini all lahti aetud kohe ujuma. Ja paev voib hulka selgemana alata. Vaike monus mango-jogurti smuuti sinna otsa veel. Mmmmm taevalik.
Mui Ne teisel paeval oli meie pohieesmargiks jouda suurte liivadyynideni. Lubati nalja ja pulli palju selles kohas. Tegemist on siis merest veits kaugemal asuvate suurte liivaluidetega, hiigel suurte siis, mis meenutavad veits Sahara korbe. Taiesti tyhja koha pealt on tekkinud sellised asjad. Pea atraktsiooniks seal siis luidetelt alla kelgutamine. Hotellist saime ilusa punase salvoka, millega rallida. Ytleme nii, et tegevus ysna sama kui talvel kelgutamine ainukese vahega, et lume asemel lendab nakku ja suhu ja jumal teab kuhu veel liiva. Nalja sai igatahes kovasti. Eriti kui Liisu ja Vahur otsustasid kumb kovem tegija on ja dyynilt alla soites koige hiljem pidurdab. Dyyni all ootas monus roheline kinnikasvanud mudaauk, mis kindlasti nagi ilusam valja kui tegelikult oli. Igatahes paeva parima triki auhind laks Liisule, kes suutis vaga efektselt suures liivapilves lopupidurduse teha. Braavo. Autost, millega meid sinna soidutati ma yldse raakima ei hakkagi, eks see rohkem meeste teema. Igatahes tuletati meile jalle meelde, et Vietnami same same on kindlasti different.

Ohtu lopuks viisid poisid daamid yletee asuvasse kalarestorani. Vaga seff koht. Valid ise bassust kala valja ja naitad napuga, seda poissi hakkame tana sooma. Meie valik langes yhe v@ikese hai ja vaikese angerja moodi tegelase kasuks (Valdek: see oli MUREEN). Loomasobrad nagu me oleme, sai voetud ka paar napsu nende terviseks. Ja ohtusoogi juurde vaike vein ja jalle paradiis.... Ohtul voi siis oigemine oosel vaike suplus heldendavate blanktonitega. Siin kyll salaja alasti ujuda ei saa :-)

Ja nagu naha siis on meil toesti timeout ja juba kolmas paev ( tana) Mui Nes. Tanase paeva marksonaks olid naudingud. Alguses oli jalle vaja rahuldada Vahuri motokirge ehk rollud hankida ja siis tydrukud shoppama viia. Kuna Valdek vaga suur ostumees pole, siis jattis ta meid omapai. Ja nii pidimegi aegajalt punnima ennast kolmekesi yhe rollu selga. Seltsis ikka segasem. Kohalikel on yldiselt maksimum ja optimum voi mis iganesmoodi see kais. Yhesonaga rollule topitakse koikke ja koiki niipalju kui vahegi mahub.
Yhesonaga naudingud. Sai veits shoppatud. Leidsime Liisuga poekese, kus oli ehteid ja riideid meie maitsele. Suutsime poistele aknast aint kilgata, et jaamegi poodi. Onneks ei jaanud. Ostsime poest 500 krooni eest kauppa ja tulime tulema. Edasi randa. Peenesse rikkurite piitsi, kus ratikud hinnas ja olu tuuakse otse liivale. Jalle paradiis. Ehk nyyd oleme veits pruunimad ka juba.

Rannas laksid meie vaikesed kohukesed tyhjaks ja Liisu pani oma gurmaani nina toole ja leidis superluks soogikoha. Sook oli maitsev, vein hea, ja resto yldine ohkkond monus. Mere kallas, mahe valgus, monus vein ja veel monusam muusika. Ja valged linad laual. Pole paris meie koht, aga monus siiski. Isegi vaiksed tantsud sai keerutatud. Sinna oleks pidanud oma uute ostetud seelikutage minema. Aga mis teha, ilusaid ja puhtaid tydrukuid pole ikka veel saabunud.
Aga mina patsasin sealt omale isiklikud pulgad. Kuna ma olen kobakapp ja ysna jannis siinsete palkidega siis selles restos pakuti soomiseks pisikesi peenikesi pulki. Jaapani stiilis vist. Mulle need sobisid ja edaspidi soon ilmselt hulga rohkem, kuna nyyd saan soogi katte ;-)

Vahur:

Minule meeldis vaga see vahepealne Tingh-Trang-Gung-Tungh linnake (Valdek: see oli Phan Rang). Esmamuljena hirmutas kyll oluliselt kallim hotellide hind millele lisandus veel vabade kohtade puudumine aga kui on pundis Valdek, on hinna-kvaliteedi suhe alati superlux. No see oli age linnake, valge peale naidatakse napuga ja keegi ei tiri ostma ei tea mida. Arvan, et ehedaim voimalus kohaliku mehe elu-oluga tutvumiseks. PS! Armsa Liisu salakirg on armsate gekode soomine, nagu tuli valja selles linnakeses. Aga see kirg jai kahjuks rahuldamata, sest kohalik mees ei armastagi neid nii vaga suua. Vaene Liisu voi siis onnelikud gekod.

Ja esimene kord onnestus mul kogeda voimalust, raha eest panna liinibuss oma trajektoori muutma ja ikka oluliselt (ca 70 km teist teed). Tuleb teenida ja ylejaanud reisijad olid ka koik rahul (ehk tehti neile loppeatuses parast nuudlisupp valja). Muideks, Liisu on hasti kauplemise selgeks saand, selle bussi kaaperdamine tuli meile 50% off.

Mui Ne siis: ookeani ja kohaliku kalameest voibki passima jaada, ninas permanentselt mereandide lohn koikidel voimalikel variatsioonides. Kalamehed ruulivad! Tana hommikul aitasin kohalikel traaliga tootada.... ei, see ei kai laeva taga, see loobitakse paadist ule parda ja siis hakatakse kaldalt kahest otsast sikutama. 2 meest ja 40 naist suhtes tiritakse traal kaldale. ma siis olin see 3 mees- paljalt ja higisena, ca 1h korraliku tood! Aga see, et kohalik eriti ei imesta et neid abistad, annavad koie otsa pihku ja toimetavad ise edasi, vahest teevad mone asjakohase markuse, on nii eluterve, et kohe monuga rakendad oma puhkuse jaoks hoitud keha. Eks homme ole naha, kuda tervisele mojus.
PS! mu valged kannikad, mis rannal Valdeku silmis vastu peegeldades pimestasid on juba pruunimad.

Valdek spiiks:

Koigepealt selline jama majas, et ei Mui Ne's ega ka 2 j@rgnevas kohas ei leidnud ma arvutit, mis omaks mingit pilditootlejat (pildid vaja ju v@iksemaks teha). Yhes kohas oli yldse USB kasutamine KEELATUD, et kaitsta end viiruste eest ja samas pole ma veel saanud kasutada masinat, kus ei vilguks viirustorje kohese apdeitimise vajaduse meeldetuletus!!! Ja siin toesti keegi internetisalongide personalist ei oska arvutitega teha MITTE MIDAGI peale m@ngimise.
Seega, selle jutu taha pilte veel ei saa!
Muuseas, internetipunktide klaverite tyhiku- ja nooleklahvid pysivad kyljes vist ebamaiste joudude abil (loksuvad nagu tallesaba, sest lasteg@ngid, kes siin tunglevad, peksavad neid nagu kokonutti raiudes. Voi mingid eriedition klaviatuurid.

Phan Rangis tegime v@lkkoosoleku reisimarsruudi osas, leidsime, et ajabilanss ei voimalda nii saia kui moosi korraga, ning j@tsime Dalati m@gismaa oma metsahoimudega omap@i ning porutame otse Mui Ne'sse.
Muuseas, oorongis Danangist Phan Rangi, tekkis kahtlus, et linad on vist korduvkasutatavate v@limusega. Veendumus saabus koos vooraste kubemekarvade leidmisega minu linalt (ma polnud veel sinna vahele roninud).
Monede oo algas sel korral kell 04.30 AM, kui rongile astusime, monedele saabus see aga 08 AM, kui nad restoranvagunist v@lja peksti. Voi joodi see kuivaks? magada j@i siis Phan Rangini 2 h. Pole hullu, noored, kasvavad organismid.
Voodilinade saaga j@tkus, kui need meie n@hes kokku lapiti ja uuesti vooditele viisakalt pandi. Meid loodi selleks enne jaama kupeest v@lja.

Phan Rang nagu mainitud turistivaba ja engleeseoskajatevasba ka.
LP kaardil pohit@navaga paralleelselt leiab vaid kohvikuid, karaokebaare ja 2 hotelli, milles 1 olevat alati t@is ja teine on ropp kallis. Peat@navalt saab ka odavat majutust, 6.5$ kahene tuba.

Meie elustiili jaoks odavaim linn senil@bituist. Kohalike soogikohtades saime lopuks teada, palju miski tegelikult maksab, maksime sama hinda, mis vietnaamipiipel.
LP's soovitatud Phan Rangi gurmeespetsialiteeti, kypsetatud gekosid kuskilt ei leia. Asjamehed soogikohtades pooritavad silmi ja matkivad oksendamist, kui lopuks aru saavad, mida loll valge mees/naine syya tahab.

Kokkuvotvalt minu jaoks siiski motetu koht.

Mui Ne's jagunevad v@hemalt rannakalurid vorgukommuunidesse. Panevad oma suurte ymmarguste pesukaussidega vorgu sisse, otsad kaldale ja l@hebki tirimiseks nagu traalimisel. vahur kirjeldas.

Mui Ne on t@istuuridel arenevast turismibisnisest ja ehitusbuumist hoolimata siiski veel sobiv ka p@kkp@kkerile. Kuid vast mitte enam kaua. Soovitan soojalt Saigon Cafe guesthaussi oma lihtsuses, v@ga odav, kyllaldaselt puhas. Metsistunud aed, lehtla, kui joppab, kukub kokonut varba peale. Aga korja kohe yles, muidu pead selle p@rast ostma perenaiselt. Mina korjasin ja nautisime nii piima kui ka naturaalset bountyt tasuta. Aga ega nad ka halligi maksa. Rannaliivariba on Saigonil ka veel ysna lai, paljudelt hotellidelt on meri liivariba sisuliselt minema viinud.

Kindlasti astu sisse, kui julged, suurde kohalike soogikohta ranna@@rses palmisalus, tyhermaa, kus hotelle veel polnud (kauaks?). Sigalahedad, lobusad ja heatathtlud tyybid koos, suva limuskeid ja pehmeolluseid otse merest, ropult maitvad.

Muuseas, Liisu p@rast mure. Temal on reisieesm@rk hakanud muutuma kergelt kallutatuks, pehmelt v@ljendudes.
On teine kontrollimatult sooma hakanud. Tahab koike ja palju ja ainult head paremat. Peaks olema v@hese raseduse symptom? See igal juhul vastuvotlikum lahendus, sest kui rase pole, siis on liigsoomine?!
See viimane ei lope h@sti, siis me ei mahu enam Liisuga j@rgmistel reisidel 3kesi rolludele, 4kesi tuktukile voi 7kesi autosse. Aga ujuvus paraneb muidugi.
Ma nyyd lopetan, oodatakse ohtusoogile.

IMGP1850.jpgIMGP1831.jpgIMGP1681.jpgIMGP1705.jpgIMGP1710.jpgIMGP1732.jpgIMGP1752.jpgIMGP1758.jpgIMGP1787.jpgIMGP1808.jpgIMGP1489.jpgIMGP1547.jpgIMGP1561.jpgIMGP1581.jpgIMGP1599.jpgIMGP1617.jpgIMGP1654.jpgIMGP1664.jpgIMGP1669.jpgIMGP1479.jpgIMGP1483.jpg

Kirjutas valdek2 07:28 Sildid Vietnam Tagged gay_travel Kommentaarid (0)

Hoi An

Tiine turismist ja mystilisest koloniaalaurast

sunny 30 °C

Valdek siin
Meil kogu aeg nii kiire, et mull ei j@@ piltidega tegelemisest enam aega siia miskit kirjutada. Tihtipeale ka internetipunktide masinade ka sellised juustud, et appi! Kyll ei leia m@lukaarti yles, kyll pole voi eilase Win Picture Manageri kasutada. Lisaks veel yleslaadimine venib nagu ahvi ila.
Aga hiljem ehk lisan miskit kindlasti, kui spordilaagris tempo maha voetakse.

Liisu spiiks

Ja ikka teel teel teel.
Ninh Binhist otsustasime siis kasutada jarjekordset ood, et ikka edasi louna poole suunduda. Seekordseks sihtmargiks sai Hoy An ja transpordivahendiks oobuss. See oli kogemus omaette. Buss oli taidetud paksult kahekordse kihi tool-vooditega, kus siis jargmise oo mooda pikutasime. Bussi sisse astudes tuli oma jalanoud kenasti kilekotti pakkida ja kui oli soov kylastada bussi tupsuletti, siis sai jala otsa spetsiaal "tupsuleti baden schlappenid". Oo labi mollas oues vihm ja hull torm, mille tulemusena mina ja Katu aeg ajalt bussi laest varskendavat dussi kaela saime. Luksust oli kyll raske sellest bussist leida, aga asja ajas ara ja hommiku saabudes olime circa 400km louna poole Hue'sse joudnud. Oo jooksul oli meist mooda libisenud ka Demilitarization Zone, mis oli siis Vietnami soja keskmeks ning eraldusjooneks pohja- ja louna-vietnami vahel. Kuna igale poole ei joua, siis vahetasime oobussi istmetega paevaversiooni vastu ning soitsime edasi lounasse.

Hoy An on yks vaheseid Vietnami linnu, mis paases ameeriklaste pommirahest ja tanu sellele on seal sailinud taiesti unikaalsed vanad mitme sajandi vanused majad. Ma ei tea, kas see tuleb majade vanusest, ookeani niiskusest, labi kopitanud rohelistest seintest-katustest voi igal pool rippuvatest varvilistest hiina laternatest, igal juhul terve see linn hingas taiesti teises rytmis kui ykski senine linn mis meile teele on jaanud. Kui vaadata labi koikidest sandaali-kleidi myyjatest ja turistide hordidest, siis selle taga oli yks vaike "prantsuse-hiina New Orleans", kuhu sobiks natuke jazzi ja head veini. Minu suureks yllatuseks oleme me avastanud endis luksusejanu. Hoy An'is sai selleks korralik kohvi. Ohtu lopetuseks tanavakohvikus yks tass cappuccinot, suussulavad kaneelisaiad ja klaasike kohalikku rummi. Seda annab kirjeldada ainult yhe sonaga, mis Valdek suutis valja voluda - TAEVALIK.

Vahemalt minu jaoks on sellest reisist kujunemas yks gurmaanluse rannak. Ma natuke ootasin, et Vietnami kook peaks olema tasemel, aga et see nii maitserohke ja huvitav voiks olla, ma kyll ei oodanud. Vietnami koogi alustalaks on "nouk mam" e. kalakaste ja igasugu rohelised lehed ja juurikad. Ei kola just ahvatlevalt, aga uskumatu kui palju maitsvat voib nende kombineerimisel leiutada. Tellid aga poti puljongit lauda, taldrik lehtedega korvale ja hakka aga dippima. Sinna juurde veel kala ja muid mereande. Imeline.

Et paeva mitte hukka lasta, sai Hoy Anis rollud voetud ja natuke uurimisretkele soidetud. Yks lahedamaid elamusi oli marmorm@ed, mille sisse on ehitatud hulganisti templeid ja Buddasi. Kohalikud tegelesid seal nii hoolikalt marmori kaevandamisega, et valitsus otsustas selle ara keelustada, kuna varsti poleks seal turistil muidu yhtegi m@ge vaadata. Paeva peale leidis mitu korda kinnitust ka vana Eestlaste tarkus, kui naine roolis, siis vorr laguneb voi bens otsas. Yhel sellisel puhul jaime juhuslikult teele kohaliku baari juures. Narvid tehnika peale mustad, laksime meie Katuga ollele kuniks poisid mootorid jalle toole said. Koheselt istus korval lauast meie lauda ymber kena noorharra Wu, kes soovis natuke inglise keelt praktiseerida ja meie natuke kohaliku elu-olu kohta infot pumbata. Jutu kaigus saime teada, et Wu on ehitaja ja hetkel on ehituses kuum aeg. Samuti on tema meelest kesk-vietnami inimesed margatavalt tookamad kui mujal (pohjus teadmata). Keskmise vietnamlase kuusissetulek on circa 200 daala kuus voi oli see tema oma, kes teab.
Inimeste sobralikus ja lahkus on igal juhul piiritu, hoolimata, et enamus rahvast ei oska sulle peale 'hallo" ja "ja ja" mohkugi kosta.

Buss vois kyll luks olla, aga ronigle ta mugavuselt vastu ei saa, ning edasi ikka rongiga. Seekord siis valjus oorong kell 4 hommikul. Mille peale koonrid eesti seljakotirandurid muidugi otsustasid hotelli pealt kokku hoida ja need moned tunnikesed raudteejaama ees vedeleda. Une peletamiseks kauplesin yhest putkast 30 tuhande dongise (20 eeku) rummipudeli valja ja terve seltskond sai jalle kapa maha.

Katu:
Liisu jutule Hoy Ani kohta veel, et tegemist on kyll linnaga kus iga hilpharakas saaks rahuldada oma kirge ilusate riiete jarele. Pea aegu rohkem kui iga teine pood pakkus meeletut suurt valikut erinevaid kangaid,millest voisid yhe ooga lasta kohalikel tegelastel omale midagi ilusat ommelda. Ja toesti tegemist oli vaga ilusata asjadega. Meil kahjuks voi onneks polnud nii palju aega seal peatud. Nii, et tuli kirge taltsutada.
Turistidest kihab see koht meeletult. Neid pole terve selle reisi jooksul kuskil nii palju korraga nainud,kui siis Sapa valja arvata. Aga muidu toesti meeletult monus oma auraga kohake. Eks turistide hordid ongi pohjukseks, miks meie kohvigurmaanid lopuks jalle head kohvielamust nautida said. Kohvikud on seal iga nurga peal. Vaga hubased jamonusad. Yhes sellises trimpasimegei cappuchinot ja vaikest rummi.
Tanava aares istudes ja kohvitades avastasime jalle kahjuks tosiasja, et yks koik kui palju valge euroopa, ameerika, austraalia voi muu maailma naine vaeva naeb,siis aasja naised teevad iga kell neile silmad naiselikkuses ette. Valged naised on nende korval kuidagi eriti kohmakad ja lohmakad. Paned kyll kena kelidikese selga ja salli tuulde lehvima,aga pole see. Aasia naine tombab selga kohaliku moehitti mida meil pidzaamaks nimetatakse ja naeb selles valja nagu naiselikkuse kehastus. Ja kui sinna lisada veel nende kohalik rahvuslik riietus, mis koosneb pikkadest siidist pykstest ja pikast, pea maani ulatuvast tuunika laadsest asjast seal peal, siis on kooslus ideaalne. Isegi meie Liisuga olemevolutud,meestest raakimata. Uskumatu ilu, mida nende naiste juures siin naeb. Nii et kohalike graatsiast ja hoiakust on meil matsakatel yhtteist oppida kyll.

Kusjuures Hoy An on esimene koht, kus me sattusime totaalselt motetusse soogikohta. Tegemist oli suht haltuura kohaga ja koik mis me tellisime oli omamoodi huvitav, kuid mitte midagi erilist. Koige krooniks mingi kreveti ja jumal teab mille veel supp, mille polnud mingitmaitset.Meenutas pigem krevettidega tapeediliimi. Mingite maitseainetega sai seda veits soodavamaks teha. Aga vahemalt ara proovitud ja ka korval lauas olevatele sakslastele, kes samasse ambrisse astusid, nouannet supi maistestamise osas jagatud. Loodame, et edasi laheb ikka tosise gurmaanluse radu pidi. Loodame, et kaalule ei moju ja happy Budda kohuga siit kodumaale ei lahku.

Vahur:
Hoy An- korralik kohvi ja taevalikud saiakesed, Fazeri pagaritel on veel minna. Ma(e) olime selle ara teenind. Huvitav, et siinsed turistikohad on ikkagi oluliselt teistsugused kui arenenud maailmas, (Sapa mitte), ikka leiab palju ponevat ja ehedat, ja ei teki uldse motet, et kurat, see ei ole ju see Vietnam, mida meile lubati :-). Tore siin Vietnamis

IMGP1422.jpgIMGP1407.jpgIMGP1403.jpgIMGP1391.jpgIMGP1390.jpgIMGP1385.jpgIMGP1380.jpgIMGP1378.jpgIMGP1365.jpgIMGP1360.jpgIMGP1351.jpgIMGP1274.jpgIMGP1333.jpgIMGP1331.jpgIMGP1325.jpgIMGP1321.jpgIMGP1314.jpgIMGP1297.jpg

Kirjutas valdek2 20:47 Sildid Vietnam Tagged gay_travel Kommentaarid (2)

Ninh Binh

Teine Halong Bay riisipoldudel, j@rgmine maailmaime

rain 28 °C

Halong City - Ninh Binh
27 - 29. okt

Katu:

Bussisoit Halong Bayst oli omamoodi lahe. Magada ma kyll oma tavaparast moodi ei saanud, koik voimalikud asendid said jargi proovitud. Kohalikud teed lihtsalt ei voimalda turistil magada, vaid peab aknast valja vaatama. Igatahes Ninh Binhi me kohale saime ja ohtul ka veintsu joime. Mainimata ei saa muidugi jatta, et poes maksis kohalik veints 50 tuhhi (3+$), kui laeva peal sai selle eest 20 daala valja kaidud ja mehaanik-ettekandja arvates me veel roovisime teda. Blogi laks kehvasti, sest kohalik elektrijaam ytles suure blogimise peale yles. Ei talu sellist sydaoist koormust noh.

Ninh Binhis tervitas meid tore kohalik tytarlaps, kes kohe oma meeldivat hotelli tutvustas. Igatahes hommikul arkasime kymne dollarilise vaatega toas. Ja mis saab veel linnatydrukutele olulisem olla, kui puhas pesu ehk siis saime ka riided lopuks pessu antud. Ehk nyyd jouavad ka ilusad ja puhtad tydrukud kohale.

Et mitte aega raisata votsime jalle rollud ja asusime kahe paevasele tripile teele. Tsikid seekord tagaismel tsillimas. Nagu selgus, vaadata on siinkandis rohkem, kui yks maailma ime paevas. Mitu templit, kyll kaljukoopas, kyll kusagil lageda peal. Lisaks veel jogi, mis voolab labi koobaste. Nii et tihe paev tulemas.

Esmalt peatusimegi giid Liisu juhendamisel templis, mis oli ehitatud kaljusse. Vaga seffid vaated avanesid sealt. Kuna koht pyha ja tydrukutel peale nappide kleidikeste enam muid puhtaid riideid polnud selga panna, siis otsustasime seda pyha paikka oma paljaste saarte ja olgadega mitte ryvetada ning votsime oma giidi, kes meid mae tippu vaateid imeltema eskortis. Eskortteenus oli oma kaheksat tonni vaart. Onu tegi pilti nii meist kui vaadetest. Ja kogu yritus loppes vaga privaatse fotosessiooniga ja ytleme nii, et nalja oli rindadest nabani...

Templile jargnes jogi, mis koobastest labi voolab. LP oli meid kenasti hoiatanud kavalate prouade-paadijuhtide eest, kes peale esmaste vajaduste rahuldamist (koobaste labimine) hullult nanni tahvad pahe hakata maarima. Aga meie naiselik kavalus kavaldas nad yle. Meie raha oli teises paadis asuvate abikaasade kaes, kes meil mitte midagi osta ei luba. Toimis igatahes. Papp jai alles. Paadi lopus loobusime ka tadidele tipi andmisest, sest nagunii terve tee olime ise aerumeheks. Mis tippi siin veel vaja kui pool tood sai ise tehtud.

Aga koht ise oli mega. Vaated ilusad nagu ikka. Yldse peaks veelkord mainima, et loodus Vietnamis on tohutult ilus. Ja toesti on see kant jatk Halong Bayle kus samad kaljutornid jatkuvad rohelistel riisipoldudel. Turiste suht-koht palju, aga see eest toredad.

Ohtu lopuks veel paar templit ja siis kohta otsima, kus tududa. See kord joppas meie seiklushimulistel ja tadi, kelle hoovi rollud parkisime aitas meil mingisse kohalikku pisikesse kylla ka tudumise hankida. Kohalikud kolisid kenasti oma tubadest valja ja kaks eesti *abielupaari* saidki omale magamiskohad. Siiski koigi uudishimulike pettumuseks peaks markima, et meil on tegemist gay paaridega.

See abielu teema on neil siin vist jube oluline ja kuidagi eeldatakse, et kui reisivad koos kaks naist ja kaks meest, siis on tegemist kahe abielupaariga. Me lihtsalt ei taha kohalike maailmavaadet ja peretraditsioone rikkuda oma euroopaliku maailmavaatega. Veel hullem oleks gay travel teema.

Ilmselt sai jargmisest hommikust meie koige varasema stardi algusega paev. Umbes kaheksa ajal olime pakitud ja valmis teele asuma. Teemaks siis jalle moned templid ja ujuv kyla, mille nime ma ei maleta. Kokkuvotvalt voib oelda, et pool paeva moodus meil kohalikel teedel kimades ja ujuvat kyla otsides, mille leidmine oodatust raskemaks osutus. Aga yles leidsime. Kyla aint enam ei ujunud. Ilmselt on kohalikud turismiga monusalt pappi kokku ajanud ja omale kivist majad joe kaldale ehitanud. Iseenesest tore. Aga vaadata polnud seal kyll midagi. Leidisme vaid kylakolkast uhke suure katoliku kiriku, kuhu meid monusalt vihmavarju kutsuti. Kuidagi kodune tunne oli, vahemalt minul, veeta hetked kirikus, mille sarnaseid ka kodus nahtud.

kui vihm, mis meid pidevalt saadab, veits jargi andis kasutasime ara kohalikke lahkust ja lasime ennast viia yle joe mingisse peenesse paikka, kus syya anti. Sook oli tol hetkel vahemalt poole seltskonna esmane eesmark. Teisele poolel olu. Koht oli ilus, syya sai, aga kuramuse vihm ei tahtnud meist lahkuda. Seega sai soogi kohas veedetud mitu head tundi. Poisid joudsid isegi vaikese uinaku teha samal ajal kui tsikid tydrukute juttu ajasid ja kohalikele nummidele naeratasid. Loppude lopuks onnestus Valdekul hankida vihmakeebid ja porirallis sai teekonda tagasi Ninh Binhi jatkatud. Ehk onnestub mul siin ka moni toeliselt ujuv kyla ara naha. Igatahes on tanase paeva pohiteema vihm, sest seda saadas kohutavalt palju. Ninh Binh lausa ujus kui siia joudsime. Vee all kahjuks, mitte vee peal. Endiselt loodaks paikest, mida Vahur iga paev lubab.

vahur spiiks:

OOmaja leidmine liiga lihtne-aga lihtsad asjad ongi ju head. Ohtu moodub blogi tahe all; kyll voetakse ikka endale palju kohustusi.

Ja hommikul rolludele. oh, see on nii age. kahjuks(onneks) iga paari kilomeetri taga uus enterteinment ja uldse korralikult rolluga soita ei saa...

Mulle vaga meeldis meie ohtane oobimisprojekt, mis lubas tulla eriti "toores". Aga tuleb tunnistada, et kohalik mees oma suure perega ei elagi eriti toorelt, mitu suurt magamistuba, ilmatuma suur soogisaal kus ka restorani peetakse. Eriti oli tore, et tualett oli ehitatud sigala korvale, ei teki teemat kes viimati s... voi p...
Peretutar (20.aastat vana) oli nagu maasikas ja huvitus vaga inglise keele praktiseerimisest, kahju et juba abiellunud olin (tund varem) :). (valdek: sisenali!, pole vaja muretseda)

Teise paeva suured plaanid paadisid ilmatuma uhke uue budistliku templikeskusega, mis alles ehitusjargus- sai ka tugevalt aimu kuda siin ehitatakse ja nikerdatakse, keskus oli voimas, oskavad teha kull kui vaja on.

veel, minu isiklik jooksev konto sellelt urituselt on prillide ja 2 paari sokkide vorra miinuses.... oleks ikka pidanud joe-paadimemmele jotsi viskama.

Liisu siin veel:
ja et blogi teemale sujuv lopp anda, siis vaike teaser jargmiseks korraks. Nimelt on meil kohe kohe mienmas jargmine oine transpordi vahend, mis meid peaks oma 560 km louna poole viima ja ikka lahemale soojale paikesele. Transpordivahendiks siis seekord mitte oorong vaid oobuss, mis lubab hetke seisuga kyll tais luksust. Aga sellest siis juba jargmisel korral kui kogemus selja taga. Huvitav et luksus oli viimane asi, mida ma Vietnamist ootasin ja seda kogeb siin kyll igal nurgal (valdek: suht pisikese raha eest, aga meie arusaamine luksusest on ka teine, kui monel). :)

Valdek

Lisan veel, mida p@he tuli.
Lugesin LP-st, et Hanoi taksistidel on imelised elektoonikavidinad, mille abil p@evateenistust kordistada turistide arvel. Minusugusele old gayle eraldavad sobrad alati taksos esiistme. J@lgisin huviga silmanurgast, kas ja mis toimuma hakkab. Ja voilaa, taksisti vasak k@si libises mitu korda pyksitaskusse. Mitte voileiva j@rele, tuli tyhjalt ikka tagasi. Ja meeter hakkas kohe usinamalt donge ja kilomeetreid vorpima. N@itasin talle n@puga viibutades etteheitvalt taksomeeti ja tasku peale. Vend tagi maailma koige syytuma n@o p@he ja raputas moistmatult pead. Kui talle taksost lahkudes 15K v@hem maksime, kui meeter n@itas, j@i vend vaguralt nOusse.
Teine kord panin j@lle spiooni ja loomulikult leidis vennikese parem k@si varsti p@rast soidu alustamist tee s@rgi serva alla. Sealt tuli servapidi n@htavale kaugjuhtimispuldike. Enesestmoistetavalt hakkas meeter j@lle uhama. Kysisin, mis v@rk on, aga tegu oli vana taksohundiga, see pidi olema ukseklaaside juhtimise pult. Tegin kurja h@@lt, manasin ette kurja pilgu.

Halong City sadamas laevatuuri bukkides, kui viiakse laeva n@itama, kysige kaptenilt menyyd n@ha enne k@te loomist, suure toen@osusega ei vasta menyys toodud jookide hinnad myygimehe lubatule, vahe on 2-3 kordne, veini puhul kuni 10 kordne.

Ninh Binhi l@histel on must see objekt Tam Coc. Mystiliselt imeline maailm. Voimsad kaljukolossid keset tasandiku riisipoldusid ja jogi looklemas nende vahelt ja alt l@bi. Just, ka alt. Soidad paadiga 3 m@e alt madalatest koobastest l@bi.
Meie paadijuht oli oma ala proff, naine muuseas, nagu enamik seal. Vahur pyydis talle puhkust anda, kuid teekonna pikkus kippus 2-kordistuma. Tavaliselt on paadis 2 soudjat (kes l@heb, lugege LP-st, miks), meil oli 1, tydrukutel siiski 2. K@iku l@kski LP-s kirjeldatud trikk turistitroppidele koti p@he tombamiseks. Aga m@ngisime m@ngu kaasa ja voitsime.
Kui voimalust on tasub minna raudselt motikatega l@hikonda seiklema mooda b@kkkantri teid. N@eb toelist Vietnami, rannik ja linnad pole onneks kogu Vietnam. Nii igal pool.

Algas reisi 3 n@dal, oleme yksteist tundma oppinud ja oskame sarnaselt eelmise reisiga yksteise huultelt lugeda, kui sober sind h@@letult p....e voi mujale saadab. Lihtsam suhelda ka.
Reis on joudnud staadiumisse, kus meie segamansa liikmed ei pea ega tunne vajadustki enam end ilusamana, parema ja targemana esitleda. Hakkavad v@lja kooruma toelised minad. Kes laseb monuga ollerohitsuse lendu, kes ei kammi ja puuderda enam nina mitu x p@evas. Valla on p@@senud ka shopingulovid ja muud loomad.

Nii, saatusekaaslased joudsid kohvitamast ja shopatuurilt tagasi. Koos veiniga. Ma pean nyyd minema. Seda enam, et t@na pilte panna ei saa, siin pole mulle vajalikku proget.

Tere. Hommik k@es, teises internetipunktis, siin nyyd pildid ka.
IMGP1184.jpgIMGP1199.jpgIMGP1202.jpgIMGP1223.jpgIMGP1244.jpgIMGP1254.jpgIMGP1266.jpgIMGP1162.jpgIMGP1181.jpgIMGP1062.jpgIMGP1078.jpgIMGP1092.jpgIMGP1129.jpgIMGP1143.jpgIMGP1150.jpgIMGP1154.jpgIMGP1122.jpgIMGP1120.jpgIMGP1113.jpgIMGP1109.jpgIMGP1106.jpgIMGP1103.jpgIMGP1099.jpgIMGP1094.jpg

Kirjutas valdek2 14:24 Sildid Vietnam Tagged gay_travel Kommentaarid (2)

Halong Bay

Another maailmaime

semi-overcast 30 °C

Valdek:
29. 10

Mul on siin tavaliselt v@he aega oma motete ja l@bielamiste kribamiseks, sest siia pean sebima ja laadima pilte. Ning alati on nii v@he aega, alati kiire bussile, rongile, meil siin ju spordilaager yhendatud bussireisiga voi kaob elekter voi polegi oobimiskohas internetti. Nii ka t@na, joudsime just tagasi mototripilt Ninh Binhi m@gedest, jogedega koobastes, v@@nasime end paduvihmast kuivaks, soime, nyyd teeme blogi koik korraga ja kohe tuleb meil pick- up bussijaama, et istuda oobussi Hoi An'i poole, kus peaksime olema homme 12AM. Buss on muuseas sleeper, kahes korruses magamisasemeid.

Muuseas veel, yhes fantastilistest Halong Bay koobastest avastasime, et mingi virulasest imbetsill oli j@@dvustanud oma kahetsusv@@rselt @pardunud isiku kohaloleku UNESCO maailmap@randi kaljuseinale, kraapides kivisse "EESTI". Piinlik hakkas. Aga nagu ytles kunagi yks vana aksakall Turkmeenias tarkusetera, tolgin @ra "pole hullu, igal rahvusel on selliseid"

Vahur:
minu elamused sellelt kuninglikult reisilt Halong Bayle. Hommik Hanois sujus
imeliselt, 7.50 AM bussis ja 11.00 Halong citys. Bussi soit on AGE. Mitte et buss
oleks kehva voi vana voi julmalt ylerahvastatud, lihtsalt bussis on lisaks peale
juhi veel 3 meest, kes tegelevad vaga aktiivselt, et koik inimesed tanavalt jouaks
oma soovitud kohta. Meie vanem/aktiivsem agent oli tasemel- kergelt
vihase-kotkapilguga, sai ta tyhja bussi aareni rahvast tais ja veits peale kah. Siis
viskas taha pikali ja opilasest-agendid proovisid nahtut-opitut rakendada. Koigele sellele venivale
algusele jatkus kiire-isegi vaga kiire soit. Ajaa, kogu bussiga kaidi ka hommikust
soomas, nagu Liisu ytleb, tuleb teha mis tarvis!

Halong Bay sadamas neelasime esimese sooda ja valisime personaalse tripi kajakidega ja igasugu lisadega. Hind enam-vahem koos, laksime laeva vaatama. No see oli vaga suur, voorist ahtrisse vasisid jalad. Onneks oli ka vaiksem ja luxuslikum!? SAMA raha eest. See oli nunnu laevake koos 3 imearmsa vietnami noormehega - "done deal". Ja yks nendest armastest poistest tegi imehead sooki, mida veel nummim ettekandja-mehhaanik-motorist meile ettekandis ja esitas ***** teenindust.

Halong Bay ise ei vajagi juttu, koik mis piltidel ja kirjutistes vastab toele. Udu on teema ja suht tihti, seda kuulsime ka mujalt: bay of mist. Igaljuhul tasub kaia ja kajakitada.
Ja jumala parast arge taskulampe unustage, koobastes kolamine ei ole vaike osa sellest draakonimaailmast.

Natuke tuleb torva ka meepotti. Meie teise paeva lounasoogi ajal pidasime vajalikuks tutvuda ka paadi jookide hinnakirjaga ja see ei vastanud kaugeltki manageri lubatule, hinnad olid kaunis euroopalikud
... ja tuleb torva veel: koikidel on rahakotist kadunud ei rohkem ega vahem kui pool milli dongi. Kurat, kaks milli kokku. Aga kodurahu huvides otsustasime sellega tegeleda sadamasse joudes. Proovisin seekord herr Valdeku asemel asja laevafirmale ja sadamapolitseile edasi anda- kihvt, et laeva nummikud olid tapselt nii nunnud edasi ega teinud asjast suurt numbrit, lahedad tyybid. Loomulikult tuli kokku hulga rahvast kes koik olid sellest kahetsusvaarsest loost huvitatud ja vangutasid pead, et oi-oi-oi. Sain ka sadama politsei jutule, hetkeks tundus isegi, et tombas meie kauni laevakapteni labi aga siis loobus teemast. Kysis, et miks me oma asju seifi ei pannud mis igas laevas olemas ja mida kapten soovitas!? Aga kui tahame raporteerida, tuleb minna kesklinna jaoskonda ja raport kirjutada ja paar tempilt saada voi loobuda- virulane loobus.
Ehk kirjutame mone kaebliku meili veel, kes teab. Ja punkt kogu selle sadama teemale tuli, kui tahtsime Ninh Binh'i saada ja "abilised" ytlesid et ainuke buss juba lainud ja ma organiseerin, minu buss on minemas ja ma helistan juhile, kas on veel 4 kohta ja oodake. Olime rahul. Vend kadus mitu korda vahepeal 2ra, sebis ringi koigi turistidega, hoidis mitu rauda korraga tules, papp peab liikuma. Siis tuli lehvitas mingeid pabereid, tahtis allkirja ja raha (150K per k@rss). Valdek saatis ta pikalt, et niikui buss ees on, siis saad raha. Ja siis pandi meid taksole, see viis
suure tee aarde, seal ootas lipsuga uus agent, kes maksis taksoarve ja tahtis kiiresti kiiresti raha saada, ja allkirja transalepingule. Aga kuna otsustasime bussi enne ara oodata, tekkis kahtlus - et ju kogemusi on- tuligi liinibuss kohalikega ja lipsuga agent ootas meilt 2-kordest hinda tegelikust bussihinnast, no nii lihtsalt tal see ei lainud... Kus vend l@ks endast v@lja, kui n@gi, et turistid raised ei lasknud kotti p2he tommata ja iizi mani l@ks p....e.
Kuidas tahaks tykikest sellest arihingest!
J@rgmistele ohvritele- liinibusse k@ib seal palju ja kuni p@rastlounam\ni raudselt. Halong Bays seilates, koik v@@rt kraam kapteni seifi.

Katu muljed:

Et siis alustame ikka algusest ja sellest kuidas me taas kenasti Hanoisse
laupaevahommikul joudsime. Oo sai veedetud taas rongis, ehkki kyll mite nii
luksuslikult kui esimene kord. Aga ponev oli. Kajuti kaaslasteks kaks ja pool
kohalikku. Kuna poolik kohalik tahtis tududa, noored eestlased aga olut juua, leidsime selleks sobiliku koha meie ja jargmise vaguni vahel. Vahur leidis meile Liisuga sealt kohaliku kosilasegi. Kuna keelebarjaar veits segas, siis diiliks ei lainud kuna hinnas kokku leppele ei saadud. Aga tasuta andsime tyybile voimaluse imetleda liisu kaunist partiid labi meeldivalt kollase teeka.

Igatahes hommikuks joudsime Hanoisse. Jaamahoone taga pestud-kustud-kammitud, votsime esimese ettejuhtuva takso kes viis meid esmapilgul arusaamatusse kohta.
Onneks siiski oigesse ja nii me toredate arimeeste bussi sattusime, kus mina
isiklikult sain yle kolme tunni kena und, et Halong Bayd juba euroopalikult suurte
silmadega tervitada.
Halong Bay on mega lahe koht. Sinna oleks voinud elama jaadagi moneks ajaks. Laev lux, sook hea, olu kylm, mida veel rohkem vaja. Koige parema pildi saad ilmselt toesti meie oma isikliku operaatori piltidelt. Seda raske kirjeldada. Aga mitte vaheoluline on see, et lopuks ometi saime UJUMA.

Esimesel paeval merel algas kohe herr kapitan Valdeku kuivamaatreening kajaki
soidust. Nipid trikid selged hakkasime aerutama. Esimene mulje oli monsa, joudsime yhte laguuni (Valdek: nagu atoll, aga korge kaljusaar, mille keskel vesi ja sisse saad merelt l@bi madala laega koopa) , kus kohe riided seljast (uikarid ikka jaid) ja ujuma. Veits hirmus oli ka.
Nahtud tehtud tagasi laeva ja maitsvale ohtusoogile, mida kompud laevas meile pakkusid. Nagu iga teine ohtu loppes ka see kohaliku puskariga. Tuttu pidin yksi
minema, sest Liisu otsustas oues magada. Onneks hakkas vihma sadama ja oosel sain ikka oma turvalisse kaissu pugeda.

Teise paeva hommikut alustasid poisid vettehypetega, mille peale ka tsikid ujukad selga ajasid ja vette kargasid. Varskendav suplus kulub alati hommikuks ara.
Ajal kui harrad-prouad hommikusoogi kallal toimetasid viidi meid esimese tosise turistika juurde. Suurde koopasse, mille puhul ei saa mainimata jatta peaatraktsiooni- suurt punast kivist peenist. Koikide tydrukute ja poiste lemmik tegelane ;-).
Tegelt oli koobas vaga vinge. Sellised kohad panevad inimest tundma ennast tosiselt vaikese ja abituna. Loomulikult pakkus paev seda meeldivat tunnet meile veel, kui uuesti kajakitega merele laksime. Hiigelkaljude all ringi aerutades oli ikka voimas tunne kyll. Edasi avastasime juba ise monusaid kohti. Isegi kajakit ei onnestunud kellegil kummuli keerata.

Peale lounastest syndmustest juba Vahur veits kirjutas, nii et pole pointi korrata.
Kahjuks laheb siin suht ruttu pimedaks, nii kuuepaikku ja selleks ajaks pidime olema vajalikus parkimisplatsis. Ooseks laev ankrusse ja korvalt laevalt kostuva karaoke saatel monusalt ohtut veetma... et hommikul varaklut teele asuda.

Liisu:

Palju on juba oeldud, aga peale magesi ning dsungleid oli lopuks toesti toeline nauding jouda mere aarde. Hingata soolast merelohna, ujuda koos jumal teab mis elukatega ning nautida taieliku luksust privaatpaadi pardal valgete linade taga. Halong Bay on toeline mystiline vaatamisvaarsus. Myydi jargi olla keegi draakoni pikast talveunuest yles ajand ja siis vana unesegasena hakkanud maratsema. Kuhu aga saba voi varvas maandus, sealt ka kivide pilv ohku tousis ja kaljurahnud mooda lahte laiali pillas. Korgelt kalju otsast lahele vaadates, ei tundunudki see niivord myydina, sest kuda krt muidu on loodus suutnud nii mystilise ja uskumatu pildi luua.

Samuti onnestus mul yhe kajakitripi ajal taaskord kontrollida oma erakordselt head kotkapilku. Nimelt tabas mu silm erkrohelist vitsa yhe kivi peal vees. Pulli parast hyydsin Valdekule, et nagin ussi. Tapsemal kontrollimisel selgus, et tegu ei olnudki vitsaga. Uss mis uss ja Valdeku raudne arvamus, et kohe roheline Mamba, mis vist pidavat olema yks myrgisemaid madusi maailams. Igal juhul ajasime teist oma aerudega natuke arevusse ja jalitasime kuni teine otsustas dsungli sygavustesse kaduda. Kuigi tegemist oli paris sydantpuperdava tegevusega, ning jalg veel hiljem pikalt varises, siis voin kyll todeda, et raskem oleks kohata ehedat loodust oma taies hiilguses. K@ts oli paanikas.

Ja nagu ma naen siis minule on jaetud au kirjeldada meie laeva crewd. Kapitan oli meil nummimatest nummim, taielik kompu. Siiamaani meie pilgud Katuga otsivad teda igas Vietkongis, kes kannab rohelist army mytsi nagu tema. Pool milli mis mu rahakotist kadus oli vaike raha makstud selle aja eest, mis me saime temaga koos veeta. Puha paradiis. Ja muidugi unustamatu kokk. Neid gurmaanide roogi, mis meile tema kambyysist ette kanti voib ainult ylivordes kirjeldada. Ja kuidas ta suutis kyll koik selle oma vaikses koogipugerikus valmis teha. Mul oli kyll plaan valja tootatud, et taga kaupa teha ja Eestisse kaasa komandeerida, kuid kahjuks jai diil katki. Voib olla pikas perspektiivis ongi nii parem, arvestades mu figuuri. Ja last but not least, meie ettekandja/motorist/mehaanik. Minu arvates voiks ta kyll tulusamat tood elida Hollywoodi ekraanil, sest nii sydamest tulev naer ja miimika on puhta raisatud turisti hordide peal. Aga koige olulisem, et vana taiendas jarjekordselt meie gay-travel teemat, pakkudes poistele oma...

Nagu naha meie blogi kannete vahesusest, on meil peal taielik reisitamp, kuna Vahur tahab ara naha koik. Nii me siis otse laevalt maha saades tormasime arimees Nossovi vahendusel jarjekordsele liinibussile, mis meid edasi louna poole kandis. Kui mina esimesena nina bussi ukse vahelt sisse pistsin, siis ootas mind terve tosina meesterahvaste imetlevad pilgud. Millegi parast louna poole soidavad bussiga ainult mehed. :) Bussireis nagu ikka, reisisaatjad ripuvad uksel, et iga liikuvat objekti tee aares oma bussi peale kaubelda. Millegi parast yritasid nad terve tee kardinaid akende ette karistada, ainuke pohjus sellele vois olla, et reisihuvilised ei naeks ette, kui tuuksis tais buss juba on. Ninh Binhi joudes saime osa jarjekordsest Vietnami marketingi osavusest. Akki hyppas neiu bussi, vupsas meie korvale istuma ja hakkas aga seletama kui tore hotell temal on. Kui buss parajasti tema hotelli juurde joudis, olimegi juba onges ning kolisime sisse.

IMGP1019.jpgIMGP1043.jpgIMGP0999.jpgIMGP0994.jpgIMGP0973.jpgIMGP0955.jpgIMGP0947.jpgIMGP0913.jpgIMGP0907.jpgIMGP0902.jpgIMGP0897.jpgIMGP0894.jpgIMGP0883.jpgIMGP0872.jpgIMGP0871.jpgIMGP0866.jpgIMGP0864.jpgIMGP0854.jpgIMGP0844.jpgIMGP0812.jpgIMGP0800.jpgIMGP0790.jpgIMGP1048.jpg

Kirjutas valdek2 19:59 Sildid Vietnam Tagged gay_travel Kommentaarid (0)

Sapa (NW Vietnam)

Monede tosieluseiklused vorridel Sapa metsades

semi-overcast 28 °C

Aja ja grupi psyhhokliima s@ilimise huvides jatkame blogitamist kollektiivselt.

Vahur siin:
20 -21. nov. Hanoi - o"o"rong - Sapa

Hanoist siis rongile. Jaam nagu rongijaam ikka. Aramarkimist vaarib ehk see, et jaamas on agendid kes sind sealt ruttu-ruttu rongile tahavad saata, n.o. rongilesaatja. Igatahes ei ole jaamas sees piletiga rongilemineja 6iges kohas ja vajab sealt valja saatmist.

Kupee (softsleeper) ise igati uhke.Kindlasti ei tohi maha magada hanoist valjasoitu, sest raudteeaarsetel elanikel on raudtee poolne majasein olematu ja rongile vaga lahedal. Restoranvagun on-olut saab-diskot ei ole-kiirnuudleid saab. Aga kui restorantist hakkad kupeesse tagasi minema, avastad et vahekaigud ja nurgatagused on magavaid vagunisaatjaid tais- oma kabiinid on nad valja uurinud ja pakkepapi peal on ka ok magada.

Sapa on tapselt nagu austria suusakuurort- uhesanaga oled koju joudnud :).Austria naine ainult ei kai sul sabas ega paku meeletu jarjepidevusega oma rahvaroivaid ega ehteid- tragikoomiline on neid vaadata kui on vihmane,kuna nende tumesinised riidekaubad on nende kaed kuunarnukini siniseksvarvinud- et siis ostad uhe ja parast pead ilmselt kogu oma garderoobi ulevaatama, yle vc@rvima voi ara viskama.

Erinevusi austriast markasin veel- tuba veidi soodsam (2-ne 6doltsi ja taitsa uhke; naabertoas pesitses seljakotirandurist vanaharra kes osutus lahemal silmlemisel A. Einsteini reinkarnatsiooniks.

Kuna tahtsime kohaliku elu-olu norm. molekulideks votta, otsisime endale giidi pikemaks rollutripiks ja klaver poosas, suure jutuga, pikkade kuuntega arimees Tony (puhas vietnami nimi) ajas asjad joonde. Aga isegi Valdeku pedantsus ei suutnud meid pisikestest arusaamatustest hoida. Valdek peab veel arenema ja meie koos temaga!

paeva teine pool tegelesime kohalike huvivaarsustega tutvumisel-pooluimased varske ohu murgistusest kondasime lahimas kulas ja vahtisime koske ja kaisime palja t. ujumas. Looduses on tore.

kokkuvote: kui vahegi voimalust on- ruttu rollu ja kiirelt kaugemale ja pikemalt. Kui aeg piiratud ja plaan ainult moni paev Sapas veeta siis ei maksa sinna minna.
ajaaa 6$ toahinna sees on ka voodi niiuhke saasevorguga, et jargmine hommik oli koigil kogemus, mis tunne oleks olla sinivereline- kes printsess kes kuningas kes narr...

Terv, Valdek raagib
22 oktoober, neljap@ev- Sapast Muong Lay'sse.

Alustasime 4 p@evast motomatka Sapa l@hikonnas. Tegime ca 500 km ringi.
Vorrid 110 kuubikulised Hondad, nagu enamus siin. 6 taala p@ev ilma kytuseta. Votsime ka kohalike olude ja keelespetsi, et poleks ebayllatusi toiduvalikul ning saaks vietnaamipiipeliga suhelda. Siin tegime ahnusest parandamatu vea- @rge hoidke kokku 5 taala n@kku odavama, kuid "veidi" kehvema engleeseoskusega giidi pealt. Meie hoidsime.
Osav myygimees, kes meile tsiklid, marsruudi ja teejuhi orgunnis, ytles, et ta veidi v@hem, kui tema oskab engleeset, no nii 60%. Pakun, et tegelikkust peegeldaks cat is black and black is cat.
Aga poiss muidu tubli, oma keelt ja teed tundis. Leidis koik, mis vaja yles ja aitas igati ning kauples meile mitmed asjad elamised odavamaks. Aus maapoiss. Nimi Hai, h@@ldus kirjapilt.

K@tu oli meil muuseas motorebane, kuyid eemalt oli tsiklit n@inud kyll. Kyll oli algul esiots paigalt vottes ohus, kyll ratas kylili. Onneks ratas tervikuna ohus ei olnud ja kylili vaid v@ikeselt hoolt voi ... mystika ... seisva rattaga. Algaja asi.
Ette totates pean ytlema, et K@ts soidab nyyd nagu vana mees. Nii asfaldi-, kruusa-, metsa-, konnitee @@rekivi-, seinasarnaste m@gede ja nii ohukese kui ka paksu ning ylilibeda savimuda kursused on l@bitud edukalt.
Voib Talinas vabalt mototaksot panna.

Aga asja juurde.
Kogu Sapa kant on yks madalate, kuid sigailusate madalate m@gede meri. M@ed pole enamuses mitte nagu euroalpid voi - tatrad. Suures osas V@GA j@rsud koonusekujulised j@medamad ja peenemad kaljutornid. Nagu Rio Suhkrupeam@gi. Voi kasvoi n@iteks alt j@medamad fallosed.
Kohtusime teel juhusliku seljakottr@ndurist shotlasega. Jumala lahe vend, noh, loomulikult, minuvanune ju.
R@ndamine vennale elustiil. Kysimusele, kuidas enamuse kohalike ingleeseoskamatusega hakkama saab, vastas vend lihtsalt, "naeratusega".

Avastasime kohalike soogikohtade juurde kuuluva (ja nyydsest ka meie toidukordadesse) tava- vesipiip. Aga mitte mingi tavaline egiptuse pula, vaid ikka ehe. J@me bambustoru pisikese tubakalehtriga, otsaga ebasanitaarses vee@mbris. Topid pisikese hernetera mahorkat sisse, imed, puhud ja siis imed veel. V@ga hea tubakaga on tulemus sihuke kaif, et vesised pahupidi silmad, surin ja kuum laine varvasteni v@lja. Parimail juhtudel vois seda nimetada orgasmieelseks seisundiks. Voi isegi temaks endaks. Liisu kehakeelest ja hiseloomulikest h@@ltest vois igal juhul seda j@reldada.

Teele j@i koikidel p@evadel lahedaid kYlasid, mones ka peatusime, eksurseerisime vietnaamipiipeli kodudes, joime vekammteed.
Huvitav, et mehi n@eb m@gihoimude kylades harva rahvariietes, naised aga reeglina neis. Igal hoimul omad ja toesti ilusad, v@rvikirevad.
Suvalises tee@@rses soogikohas (loe urgastes (eurotaustaga valge jaoks)) peatudes ei saa yle ega ymber kohalikega integreerumisest. Ikka paar pitsi rice voi corn wine, pildistamine, rahupiibuga silmad pahupidi, kuum hyvastijatt. Liisu opetas v@hemalt yhe mehe lambadat tantsima, nyyd vennal lastelastele muinasjutt olemas, kuis vanaisa valge naisega rokkinud.

110 kuubikulised Honda maanteelaevad noudsid ka v@ikese ohvri. Soidan mina Vahuri j@rel. Serpentiinkurv. Enne pidurdamist vaatan, kas ylalt keskit vastu tuleb, et kas voib loigata ja max lauluga peale minna. Ja n@en ... teisel pool kurvi lendab mingi tsikkel lapiti pooreldes yle asfaldi teepeenrale ... ja Vahur kukerpallitades tema j@rel. Lahe!
Aga poldki miskit huvitavat, isegi verd polnud ega konte. Kyynarnuki ja kylje kriimustused.
Aga esimeses kylas, kus peatusime Vahurit kylanoiale pakkuma, et see poisile ussisonu loeks, sai veriste kriimustustega valge mees raudselt aasta t@htsyndmuseks. Rahvast oli murdu, igas vanuses.
T@nuv@@rt voimalus fotograafile minu isikus.
Muuseas, seljakottide kinnitamiseks tsiklitele pole vaja osta ega kaasa vedada mingeid pagana spetsiaalseid konksudega kumme, iga kohalik voib pakkuda auto sisekummi pikki ribasid. T@iesti tootav ja tasuta lahendus.

Esimese p@eva kilometraaz oli selgelt liiga suur, 190 km. Normaalse turistina l@heb minul pool valgest ajast pildistamispeatustele, + soomine. Kui pimedaks l@ks oli meil veel mingi 70 km soita. Saadan, see pole meelakkumine, kuigi pimedas soit pole mulle iial probleemiks olnud. Ylioluline varustus- v@rvitute voi kollaste klaasidega prillid, muidu silmadv putukaid ja tolmu t@is. Aga muidu oli lahe ralli lagunenud asfaldi ja kohatiste kruusaloikudega m@giteedel.

Muong Lay's vedas meie teejuht meid esimesse guesthaussi. Absurd kuubis, 10$ tuba! Meile, kes me polnud siiani maksnud yle 3$ n@kku. Aga koht oli muidugi kena, hubane. Kauplemiskatsele vastati kylma ignoreerimisega. Vota voi j@ta. Me j@tsime. L@ksime linna peale odavamat urgast otsima. Ja mis tuli v@lja. Rohkem majutuskohti polnud. Konkurentsi ei mingisugust. Eks siis votsime.
Aga see ohtu oli lahe. Koht t@is, siirdusime Liisu ja K@tsiga jalutusk@igule pimedasse linna (inimesed elavad siin valdavalt koos p@ikesega) riisipuskari otsingule. Et eeltoo oli tegemata, pidime end kogu fantaasiat kehakeele, miimika ja n@itlemisoskuse osas m@ngu panema. Lahe pilt, nuusutad- vhuu, jood, kissitad silmi, @hid, j@@d purju. Etlemisest polnud suurt kasu, ei olnud voi ei sobi meist keegi n@itlejaks.
Isegi soogikohas koigi purkide ja ebam@@rase sisuga pudelite l@bi nuusutamine ei aidanud. Mida polnud, oli puskar.
Vahepeal, kuime Liisuga etlesime etteantud teemal, tehti pimedal t@naval K@tsile abieluettepanek. Viisaka inimesena leppis vietnaamimees K@tsi ei'ga.
Kus h@da koige suuremj, seal abi koige l@hem, oleks kohe voinud oma elukoha restost kysida. Peale puskari olida ussinapsud saadaval. Juttu ja parmupillim@ngu j@tkus poole ooni. Ma sel alal vana tegija ja Liisu oppis ka parmupilli selgeks.
Saime tunnistajateks, kuis pisike geko pyydis seina peal suure ritsika kinni, aga et see korraga ja kiiresti suhu ei mahtunud, tuli minna uut pyydma. Suurem geko arvas et, sober pole nii suurt suut@it @ra teeninud ja see on temale sobilikum.

Ja teate mis on koige monusam turistispottidest eemal asuvates kohtades, igal pool nii- keegi ei yrita sulle igal sammul miskit myya, miskit paska p@he m@@rida, ei ripu sul selleks varruka kyljes ega laula sulle p@heopitud luuletusi oma raskest elust, invaliididest vanematest, sinu kohustusest kolmas maailm jalule aidata ja blablabla. hellou, mai friend, hau a ju, vats jo neim, ver a ju, bai for mi, kold drink, vis is present for ju but nau giv present for mi- mani is okei.
Minult paergast koik, pean hakkama teile pilte yles manama. Teised jatkavad teiste p@evadega.

K@tlini kord
23. okt, Muong Lay - Thuan Chan

Jatkub teema motomeeste suvelaager Vietnami magedes. Paeva algus MuongLay, loppsihtpunkt Thuan Chan.Uni kohalikus maffiahotellis maitses ylihaa. Ei teagi kas tingituna varskest magede ohust voi eelmisel ohtul tarvitatud kohalikust samakast.Vahet pole igatahes. Silmad lahti aetud, omlett ja pontsikud keresse keeratud panime ajama...

Kuna minust teise motopaeva hommikuks veel hullult agedat mototsikki saanud polnud (see viga on muide nyydseksparandatud) suutsin ma jarjekordselt olematu hoo pealt oma peene punase pilli kummuli keerata. Aga kukkumiskoha vahemalt valisin ylima tapsusega,kohaliku mototookoja ees. Nii et Vahuril kaed jalad kohe tood tais - vaja kohalikud mehed keevitama opetada ja ise ka veits susada. Igatahes minu rollu sai terveks keevitatud ja kohalikele veits tarkust jagatud. Ratas terve meel roomus otsustasin, et rohkem ei kuku, ei kukkunudki.Vaated Song Da ( must jogi turistidele) olid meeletult ilusad.

Markimisvaarne fakt ka see, et mone aasta parast saab Muong Lay linna ja kohalike motomeeste tookoda kylastada vaid allveelaevaga. Nimelt plaanitakse joele hydroelektrijaama, mistottu ujutatakse teatud kandidkovasti ule. Loodame, et nyydseks haritud motomehaanikud leiavad omale koha uue ari avamiseks. Vaart tarkus laheks ju muidu raisku.Yhesonaga vaated jalle paev labi super hyper ilusad. Nagu Liisu mainis, et pilved lausa kallistavad magesi. Soida voi kaljult alla vahtides kaugusesse, voi lahemale. Ja vaikesed pabmushyttidest kylakesed on nii armsad, et toesti on tunne nagu muinasjutus oleks.

Lapsed on lahed. Igas kylas kust labi soitsime jooksis terve kamp lapsi tee aarde, sest toredad kylalised Eestist soitsid nende juurest labi. Naeru naod ja helloud jaavad kyll igaveseks meelde. Nii pisikesest asjast nii palju roomu. Nii neile kui meile.Kahju ainult et teed nii kenad polnud kui maed, kylad ja inimesed.
Kuigijah, pool soidu kogemusest oleks olemata kui mooda euroteed kimada.Igatahse saime kovasti muda, kive, vett, waterbuffalo sonnikut ja jumalteab mida veel oma rataste all tunda. Muda said varbad ka ysna lahedalt katsuda.
Tee ehtiusega nad ikka siin yritavad tegeleda, Voi voib seda pigem taastuseks nimetad, kuna igalpool on alla kukkunud maekyljed teed minema viinud. Jarel ainult monus maariv ligane muda. ( Muide vihma sajab magedes pea iga paev).

Isegi meie gruppenfyhrer Hai suutis meid veits ara eksitada ja valele teele poorata. Voi oligi see ta plaan meile grossisoidu volusi tutvustada. Vahur muide teadis kus oige tee laheb ja laks sealt. Meie aga tegime veits muda seiklust. Saime peaaegu hakkma. Muidu koik ok. Valdek kyll pidi mingist liiva ja muda seinast mu rollu yles lykkama. Aga tehtud saime. Krossitreenig labitud, pidime Vahuri ka ylesotsima. Ja algas tohutu ralli Vahuri kannul - algul Hai ees, siis Valdek ees, siis jallel Hai ees ja siis Valdek. Katu ja liisu samal ajal nautisid taga vaateid ja ei voistelnud, ei oma ega kellegi teise vahel. Aga ralli voitis Valdek, kes leidis peidetud Vahuri esimesena. Hai jai pikalt maha.

Thuan Chan'i joudsime jalle pimedas. Valdek ja Hai ees ja mina oma saatemeeskonnaga taga. Liisu ees, et ma midagi naeks(Valdek: Liisu oli prillitu ja pidi silmad kinni soitma (putukad, vihm, tolm)) ja Vahur taga, et mu kondid kokku korjata, kui kabeli peaksin panema.
Hotell lahe. Peaaegu nagu kodumajutuse moodi voi nii. Aga mis pohiline hotelli rodul istudes leidsime Vahurile teise kohaliku kinnisvaraprojekti. Kolmekordne tyhjalt seisev hoone, sobilik hotelliks. Helikopteri maandumisplatsiga katusel ja puha. Esimene oli BBK's joe kaldal.

Ohtusoogiks jalle traditsiooniline riis lisanditega, mis on igalpool yhed samad, aga yllatavalt erineva maitsega. Yldiselt vaga maitsvad. Koht tais pugistatud ja piibud tehtud asusime kohaliku ooeleuga tutvuma. leidsimetoreda diskotanava, kus igamees oli mingi kohaliku kalakasvanduse kaldale oma diskolauakesed pysti pistnud ja pidu kais taies hoos. Loomulikult tekitasid 4 valget meeletut elevust ja koik soovisid kangesti meid oma lauda kutsuda. Liitusime siis tanva lopus kohaliku karaoke klubiga. Poisid palusid kyll Liisul ka vaike etteaste teha, aga ta viisakalt keeldus.Yhesonaga olime vaid publikuks. Soomapooliseks pakuti sihvkasi ja joogiks joime oma kohalikku napsu. Pidu missugune. Lahkudes haaras Valdek veel 5000 rahastest sihvkadest peotaie taskusse - taasavastatud vana, nagu oeldakse.
Ohtu lopetuseks jagasid poisid hotellitoas meiga oma esimesi seksuaalkogemusi ja siis ruttu tuttu. Ponev paev oli ja veel ponevam tulemas...

Liisu lasdeb jutumulli
24 -25 okt, Tuan Giao - Than Uyen - Sapa

Sapa reisu 3 paeva hommikuks leidsime ennast kodumajutuses sellisestoredas linnakeses nagu Tuan Giao. Hommik oli kyll veidi unine kuna oo labi lasti kolaritest yle linna avalikku raadiot - neil pole ilmselt midagi targemt oositi teha.

Natuke maad kimatud, avastasime tee aarest yhe kaljurahnu sees suure koopa avause. Asja lahemalt tudeerides selgus, et tegemist on loodusliku tunneliga labi mae, mis pidavat olema 5 km pikk, oli piisavalt lai, et labida ka rolluga ja mille kaudu kaiakse teisel pool mage poldu harimas. Kuna taskulamp jai maha siis me vaga kaugele koopa sygavusse ei joudnud.Aga kohalikud prouad voorisid seal tihedalt paljajalu oma raskete korvikestega, mis bambusvarrel olgadel rippusid.

Nagu ikka otsustas paike meile naeratada ainult hommikupoolikul ja peagi hakkas vihma- ja mudaralli pihta. Kohati oli savimuda tee nii libe, et ainuke voimalus pysti jaada oli kaks jalga rollu korval maha panna ja uisku lasta. Onneks on peale iga korraliku mudamylgast ka moni vahegi puhtama veega ojake, kus nii ennast kui rollut pesta saab. Paeva huvitamaks syndmuseks sai praamidel joe yletus. Rollud lykati vaikeste bambus kanuude peale, ise istusid sadulasse tasakaalu hoidma ja poristasid niimoodi vaikselt teisele poole.

Lounasoogile maandusime yhe kena pererahva juurde, kes meile kohe lahkelt vaaritama tormas. Taustaks pani peremees ka kohe valismaa karaoke mangima ja nii me lambada tantsu saatel ylimaitsvaid toite degusteerisime. Kuna me oleme juba kohalikud kombed yle votnud, siis iga korralik soomaaeg loppeb piibu mahvi ja Vietnami teega. Piip ja tee on vahemalt siin pohjas au sees igas kodus, soogikohas, hotellis,kus iganes. Arvet tasudes motlesin, et votaks ohtuks natuke puskarit ka. Kuna numbrid veel vaga selged pole, siis andsin igaks juhuks pudeli eest 10 tonni ja oma yllatuseks ulatas perenaine selle peale veel teise pudeli. No mis teha siis, rahabosside asi ja lakski jalle joomaks.

Ohtuks maandusime Than Uyeni, kus onnestus jalle kohaliku pererahva juures tuba rentida. Maja juures oli paris huvitavalt hoitud kokku ehituskulusi - kuna koridor on anyway kasutu elamispind, siis pole ju motet hakata koridori ometi majaseina ehitama, piisab ju taiesti naabrimehe seinast. Vaike pragu kyll jaab sisse aga no pole hullu.

Magedes rolludega kimamine andis siis esimese voimaluse tapsemalt meie vaikse reisi kollektiiviga tutvust teha. Valdek, meie suur boss ja leader on vist kyll juba pool Viet Nami tanaseks ara kadreerinud. Muidu ma ikka arvasin, et Valdek on tore poiss, kutsub mind reisima ja puha. Aga kusagil seal keset suurt savilompi ja muda onnestus mul salaja pealt kuulda, et see aasta olla ta ilusad ja puhtad tydrukud reisule kutsunud ja polevat neid siia maani veel kohanud. Nii et kui mind siin blogis enam ei trehva, siis on teada,et minu vahetus meie seltskonnas on ymber saanud. :)
Katut oleks nagu pool elu juba tunud, aga nae ei teadnudki, et kui anda motikas katte ja suund ette naidata, siis kimab nagu porguingel ise. Mul oli tegu, et jargi pysida ja samal ajal koikidele tee peal veel lehvitada ja hello kisada.
Vahur siin yritab pealtnaha tagasihoidlikult tarka muljet jatta ja meid oma erudeeritud huumoriga voluda, aga nae alles yks paev tabasime teise puskaripudelit oma rollu pudelihoidjasse panemast.

Aga siiamaani on Vietnam mind vaga positiivselt yllatanud. Inimesed on super sobralikud ja ylitookad. Sellist tuima rahakerjamist ja lihtsalt logelemist pole kusagil naha. Turisti kohtades kyll yritatakse igast kulinaid ja motetusi pahe maarida ning aeg ajalt ujub ligi moni arikas,kes meile jarjekordselt mytsi korvuni tombab. Aga vahemalt tuleb neileau anda, sest iga nende aritrikk tuleks nagu otse monest marketingi-gururaamatust ning nad toesti jooksevad jalad villi, et aga kaubale saaks.
Ja muidugi loodus on siin uskumatu. Kuigi vihm tegi magedes teed natuke mudaseks ja rasketi labitavaks, siis vahemalt loodusele andis ta kirjeldamatult kaunid varvid ja lohnad.
mul enam jutt ei jookse....

Valdek j@lle.

Ilmaga meil Sapas vedas- koigest iga p@ev sadas, enamasti pool p@eva voi v@hem.
Veel, publiku eeldataval soovil avalikustan saladuse, miks me kategoriseerime oma reisi "Gay Travel".
Nii, kui reisivad koos 2 meest ja 2 naist, kes pole omavahel M/N suhtes, siis EI J@@ ju muud voimalust meist teisiti arvata, kui et homo- ja lesbipaar. Eks ju. No vot, las ta siis ollagi nii.

J@rgmine etapp on meil Sapast oorongiga Hanoisse tagasi, raudteejaamast otse bussile ja Halong Citysse. Sealt 3 p@evane praivitpaadikruiis Halong Bay'le. Viimane on UNESCO World Heritage Zone. Ehk siis another maailmaime. Yldse plaanime me umbes 1 maailmaime igasse p@eva.

IMGP0766.jpgIMGP0664.jpgIMGP0675.jpgIMGP0685.jpgIMGP0653.jpgIMGP0695.jpgIMGP0701.jpgIMGP0707.jpgIMGP0710.jpgIMGP0715.jpgIMGP0754.jpgIMGP0557.jpgIMGP0561.jpgIMGP0565.jpgIMGP0596.jpgIMGP0632.jpgIMGP0639.jpgIMGP0476.jpgIMGP0486.jpgIMGP0501.jpgIMGP0512.jpgIMGP0526.jpgIMGP0529.jpgIMGP0531.jpgIMGP0532.jpgIMGP0553.jpgIMGP0386.jpgIMGP0415.jpg
IMGP0456.jpg

Kirjutas valdek2 20:31 Sildid Vietnam Tagged gay_travel Kommentaarid (0)

Hanoi

Ho Chi Minh- suur juht

overcast 28 °C

Vahur spiiks-
Veepealne nukuteater on igal juhul asi, mida Hanois vaatama tasub minna (kui muidugi raha on :)). ainuyksi muusika on juba elamus ja kui lisada sinna juurde inseneritoo, kuidas nukud vee peal liikuma panna kaugel neid liigutavatest inimestest ... Ja etenduse l6puks kergitatakse ka natuke saladuseloori, kuidas asi k@ib.

Lisaks avastasin ennast ikka ja j@lle lugemas Vietnami ajalugu-enne oli see "vabse nol"- ning l@bi selle m6istma oluliselt nende hoiakuid ja ka vast olukorda.
Aga praeguseks on linnades kolamisest isu t@is ja selge veesilma ja v@rske 6hu eest annaks v@hemalt 2 "Bia HA Noi" (kui m6ni rumal ei tia, siis Bia on 6lu, 390 ml-ne.

Liisu spiiks-
Good mooorning Vietnam...
Olemegi joudnud oma reisu eesmargi alguspunkti e. Vietnami pealinna Hanoisse. Lennujaamas onnestus mul kohe jalaga rahamaailma uks valla lyya ja ma astusin uhkesse papimiljonaride klubisse (hetkel siis 1 ameerika taal vordub ca 16 tuhande dongiga).
Alustuseks kohe langesime takso maffia ohvriks, kus meile oma hotelli asemel maariti pahe samanimeline hotell. Kuna oo oli kaes ja hotellil otseselt viga ei olnud, siis lasime endale koti pahe tommata.
Hiljem tegi Valdek bossi arvutit nappides toreda avastuse, et tegemist on "No name hotelliga". Ilmselt siis voetakse parasjagu see nimi, mida farang lennujaamast maha astudes soovib. Hanoi naol on tegemist korraliku Aasia metropoliga, mis kihab motodest ja tanavakaubitsejatest. Igal hetkel saatmas sind yks rytmiline signaalidejoru ja sinna vahel hello, you want buy...
Esimene mark prantsuse kolonisaatorite ylemvoimust peegeldub valja arhidektuurist, mis oma koloniaalajastu stiiliga meenutab ahmaselt Pariisi - kitsad fassaadid,kaunistustega rodud ja aknavored. Paris armas. Kui muidugi jatta valja fakt, et me ise elame taielikus slummis. Vahuri kirjelduse jargi oli tegemist vist linna koige hullema tanavaga, aga no vahemalt hea lihtne koduteed leida.
Tanaval myyakse igasugust soogikraami, alustades riisinuudlitest ja lopetades konnade ja yraskitega. Aga tundub, et koristusteema on hasti organiseeritud. Iga ohtu harjatakse sitt ja solk tanava keskele ja eks siis oosel mingi hetk keegi korjab selle yles, Sest hommikul laheb koik taie hooga edasi ja prygisse me veel uppund ei ole.
Nende mone paevaga olen selgusele joudnud, et Vietnamis valitseb yks kindel kogu rahvast yhendav usk ja see on Ho Chi Minhi isikukultus. Ta vaatab vastu igalt rahatahelt, piltidelt yle linna, teda hoitakse isegi vastu ta enda tahtmist elus muumiana mausoleumis kogu maailmale vaadata. Kommunist voi mitte, on mulle siiski mulje jaanud, et ta on oma rahvale palju head teinud ja nagu tanane Vietnam on siiani naidanud, siis vahemalt majanduses ja kaubanduses valitseb taielik liberaalsus. Samuti onnestus mul siin kogeda oma senise elu WC-de, et mitte oelda peldikute TOP 5 raudset esinumbrit, kui otsustasime lounatada yhestanavaurkas plastiktoolidel. Ilmselt saab ta selle koha omale, kuna tuli poles heledalt ning mu silmanagemisel pole veel hada midagi. Selginemine toimus muidugi, kui peale moningast koha peal tammumist ja kahevahelolekut taipasin, et porandas olev auk on vineeriga kinni loodud ja ma trambin ilmselt koige selle otsas, mis sealt peldikust idee poolest peaks alla minema. Tagatipuks oli nurgas olev veetynn ymber kujundatud biomylli kastiks. Elu on ikka huvitav ja armas vahest.
Aga ilmselgelt on aeg suurlinnad selja taha jatta ja natuke loodust ning seda teist Vietnami nagu kaeda. Tana lahkume loode poole.

Valdek spiiks-
Hanoi- meeletult bizi . Koik liiguvad kuhugi, keegi peale jalutute jalgsi ei k@i ja 95% sebivad vorridel, rolleritel.
Yhtlane ja katkematu liikusvool, v.a. oosel.
NII PALJU pisimotosid pole kaidud Aasia riikides veel nainud.
Kolareid, haavatuid, laipu pole, sest koik arvestavad koigiga, vaiksem suuremaga, aga mitte vastupidi ning keegi ei aja oma oigust taga.

T@ienduseks Liisu jutule, et hotellimahvia ketihotellil on yhel klaasukse poolel Lonely Planeti Top 10 hotelli nimi ja teisel poolel muu suva nimi. M]lemad uksepooled k@ivad lahti ja kui klient tahtis saada LP promotud hotelli, siis tommatakse tema saabudes lahti suva nimega uksepool nii, et t@nava poolt j@@b n@ha oodatud nimi.
Kui kuuldus trikist levib, siis vahetatakse uksel molemad nimed.

Vanaisa Ho mausoleumi ei p@@senud. Voib olla oli Leninile Moskvasse seltsiks viidud, t@iendbalsameerimisele. Aga oleks ju voinud siis Madame Tussoult asenduse tuua! Aga mausoleum on suurem, kui Lenini oma.

Soogielamusi saime erinevaid. T@naval plastiktoolidel- laudadel saime nii supermaitsvaid kui ka ei midagiytlevat. Soovitame soojalt Cha Ca kalarestorani.
Eelarve koostamisel tasub tosta eraldisi ollele- Bai Ha Noi ja Saigon olid meie k]igi maitsmismeeltele sobivad.

IMGP0212.jpgIMGP0231.jpgIMGP0156.jpgIMGP0167.jpgIMGP0172.jpgIMGP0200.jpgIMGP0086.jpg
]IMGP0069.jpg

Kirjutas valdek2 00:21 Sildid Vietnam Tagged gay_travel Kommentaarid (3)

Bangkok

Suur pesumasin

sunny 32 °C

Terv
(valdek raagib)

Liisu ja & joudsid yleeile ilma ekstsessideta maailmalinna. Kogu lennuki filmiklassika jai meist nagemata, vaidetavalt kaalub Finnair eestlastele eraldi salongi sisseseadmist oma Aasia otsa lennukites- norskavad paganad mootoritest yle.
Bangkok (edaspidi bkk) on endine, meeletu sebimine, hallomaifriendveerajugoing tuktukijuhid, turostihinnaga puuviljad, igas turistipleissis kanalituuri pakkujad, kellel on mitu rauda korraga tules- yhed ohvrid saatis templivaravatest sisse ja samas sebib valjujate seast kohe uued ohvrid, kelle veab ette kanalituuri paadimeestele ja jookseb siis tagasi templivaravate juurde, et mitte vanu ohvreid konkurentidele loovutada.
Niisiis, rong porutab aina edasi ja peatuda ei saa.
Aga sigahea soe on, isegi Vahuri kontidele.
IMGP0053.jpgIMGP9846.jpgIMGP9903.jpg
Liisu:
Bangkok vottis meid vastu ootamatu kuumalainega, kus isegi vaikse varba liigutamine paneb higiniried jooksma. Lootus sailib peatsele aklimatiseerumisele. Kuna tegemist ikkagi maailmaimede linnaga, siis sai vaadatud nii suuremaid kui vaiksemaid buddasi. Mina kyll veetsin kultuurihuvidele moeldud aega rohkem jahedas puu all raamtut lugedes. Uks monusamaid tegevusi nii kuuma paikese kaes on kindlasti paadisoit, nii ka meil onnestus rentida yks privaatjaht ja vaheke kanali tuuri teha. Aga siit edasi voib juba ussisober Katu pikemalt raakida.
IMGP9917.jpgIMGP9930.jpgIMGP9956.jpg
Katu:
No traditsiooniliselt nagu ikka mina ja Liisu - me oleme suured sobrad ja teeme koike koos- nii ka seekord muljetame koos. Et siis ussid... Paadisoit viis meit toesti kenasse ussifarmi, mille ideealgatus tuli uhena minult. Ise ka imestan. Igatahes oli jube pull ja isegi veis hirmus vaadata kuidas onud usse kiusasid ning hiljem neid sabapidi rahva poole keerutasid. Aga ule elasime... Norganarvilistele turistidele oli seal kohapeal ka vaike kasinate oludega loomaed, kus uks pisike ahvipardik mind adopteerida uritas. Kui ta oma pessa tagasi panin, selle peale hammusta. Sars vist garanteeritud. Voi midagi muud. Aga aitab loomadest. Maailmaime kah nahtud ja onneks tundus ka paris ime kuna Valdeks ja Liisu suutsid eeltoo teha ja budda va''iksemaks raakida kui ta tegelt oli. Emerald budda siis. Pohiline on see, et soe on... Jargmise korrani. Aega sai otsa...
IMGP9970.jpgIMGP9989.jpgIMGP0030.jpgIMGP0035.jpgIMGP0040.jpgIMGP9791.jpgIMGP9798.jpgIMGP9812.jpgIMGP9815.jpgIMGP9820.jpg

Kirjutas valdek2 10:22 Sildid Thailand Tagged gay_travel Kommentaarid (2)

Kuidas ja kuhu. Mis mõtteis mõlgub

overcast 13 °C

Algul lendame mugavalt Soome Õhuga Bangkokki, näitame Kätsile ja Vahurile 2-3 päeva jooksul sealsed parimad urkad ära, siis Aasia Õhuga Hanoisse, Põhja- Vietnamis. Tagasi koju lõunast Ho Chi Minhist läbi Bangkoki.
Vahepeale jääb 31 p vabakava selle sõna otseses mõttes- umbes 2 Kkm, palju õlli, mägesid, külasid, öid nii hotellis kui ka bambushüttides, rolleritega ringisebimist, paradiisirandu, jne. Magame seal, kuhu õhtuks jõuame, sööme seal, mis ette jääb ning sõidame sellega, mis vajalikus suunas veereb.

Mingisugused plaanid on peas veidi kuju võtnud, joonistan nad kaardi peale. Aga eks õunte pealt vaatab, kus kui kaua vedeleme või kuhu suunas ristteelt keerame.
Liisu andis ultimaatumi, et x päeva paradiisisaart peab ka reisu sisse jääma. Et muidu kahtlustatakse teda Bankokis salajasel iluopil käinud olevat. Mida ta kunagi niikui nii teeb. Aga praegu polevat veel hädasti vaja.

Kui nüüd üdini aus olla, siis eelmisel sügisel Kambodza paradiisisaarel jäin ma ühe täiendava lebo- ja praadimispäevaga ilma vaidlemata nõusse esimest korda pärast 1996 aastat. Siis oli nimelt viimane (ja samas teine) kord, kus mind on suudetud üleüldse piitsi- ja paketiturismile kaasa vedada. Mingi meeltesegadus vist oli.
Elu on lill.

vietnam_map_2_copy_2.jpg

Suurema resolutsiooniga kaardi plaanitavast marsruudist leiad minu Nagist

Kirjutas valdek2 23:58 Sildid Estonia Tagged preparation Kommentaarid (0)

Miks ja kes?

semi-overcast 10 °C

hal_bay_2.jpg
Aastaring eelmisest Aasia seiklusest hakkab täis saama, uus rahutus on tekkinud.
Aeg on seljakott õlale võtta ja minna.
Sõbrad, kellega minna, on olemas. Piletid ka (14 okt - 17 nov) ja pisike kaasavõetava kama listki.
Loen piineldes päevi.
Sedakorda on ohvrid mu vana hea ja Kambodza 2007 reisil tulest, veest ning punasest mudast läbi roomanud sõber Liisu, tema sõbrants Kätlin ja Big boss Vahur.
teine_valdek.jpg Cambodia_2007_287_2.jpg
katu_sjuh.jpg vah_sjh1.jpg
Endast pole miskit lisada. Kõik on üleilmses ämblikuvõrgus lagedal ja pildilt näha.
Kes loodab, peab pettuma, endiselt pole saadaval, aga see eest on suht ammu käes teine noorus, adun iga rakuga.

Liisu näib olevat endiselt elu tippvormis ja välja näeb ka samuti. Saadavuses ma pole enam veendunud ja kes
huvitub temast ja tema erakordsusest, loeb Kamboodia blogist .

Kätlinist tean niipalju, et kui Liisu tema eest kostis, siis peab asine tibi olema. Igal juhul, kui esimest korda kohtusime mingil x 90-ndal??, siis olid nad mõlemad, Liisu ja Käts, mul Slovakkia suusamägedes nagu vihalehed tagumiku küljes, ei jäänud meetritki maha. Või õigemini, mina ei suutnud eest ära sõita.
Saadavuse osas näib ka rong läinud olevat. Aga uurime.

Vahur, aka bussi vahur, aka big poss, on meie Nõmme Seikluspargi kollektiivselt kallis ning armastatud boss.
Riili guud luking surf män, oriendi fänn, kogenud rännumees.
Minu teada on jälle saadaval, aga mine tea, kes tal köögis toimetab, ega me koos ei ela.
Niisiis usun, et võitluskaaslastega on jälle vedanud. Kui nende hulgas ka mõni kultuurihuviline oleks (see oli Kambodza reisi inside joke- väidetavalt seal neid polnud).

Kirjutas valdek2 22:30 Sildid Estonia Tagged preparation Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 13. Kokku 13) Lehekülg [1]