Aja ja grupi psyhhokliima s@ilimise huvides jatkame blogitamist kollektiivselt.
Vahur siin:
20 -21. nov. Hanoi - o"o"rong - Sapa
Hanoist siis rongile. Jaam nagu rongijaam ikka. Aramarkimist vaarib ehk see, et jaamas on agendid kes sind sealt ruttu-ruttu rongile tahavad saata, n.o. rongilesaatja. Igatahes ei ole jaamas sees piletiga rongilemineja 6iges kohas ja vajab sealt valja saatmist.
Kupee (softsleeper) ise igati uhke.Kindlasti ei tohi maha magada hanoist valjasoitu, sest raudteeaarsetel elanikel on raudtee poolne majasein olematu ja rongile vaga lahedal. Restoranvagun on-olut saab-diskot ei ole-kiirnuudleid saab. Aga kui restorantist hakkad kupeesse tagasi minema, avastad et vahekaigud ja nurgatagused on magavaid vagunisaatjaid tais- oma kabiinid on nad valja uurinud ja pakkepapi peal on ka ok magada.
Sapa on tapselt nagu austria suusakuurort- uhesanaga oled koju joudnud .Austria naine ainult ei kai sul sabas ega paku meeletu jarjepidevusega oma rahvaroivaid ega ehteid- tragikoomiline on neid vaadata kui on vihmane,kuna nende tumesinised riidekaubad on nende kaed kuunarnukini siniseksvarvinud- et siis ostad uhe ja parast pead ilmselt kogu oma garderoobi ulevaatama, yle vc@rvima voi ara viskama.
Erinevusi austriast markasin veel- tuba veidi soodsam (2-ne 6doltsi ja taitsa uhke; naabertoas pesitses seljakotirandurist vanaharra kes osutus lahemal silmlemisel A. Einsteini reinkarnatsiooniks.
Kuna tahtsime kohaliku elu-olu norm. molekulideks votta, otsisime endale giidi pikemaks rollutripiks ja klaver poosas, suure jutuga, pikkade kuuntega arimees Tony (puhas vietnami nimi) ajas asjad joonde. Aga isegi Valdeku pedantsus ei suutnud meid pisikestest arusaamatustest hoida. Valdek peab veel arenema ja meie koos temaga!
paeva teine pool tegelesime kohalike huvivaarsustega tutvumisel-pooluimased varske ohu murgistusest kondasime lahimas kulas ja vahtisime koske ja kaisime palja t. ujumas. Looduses on tore.
kokkuvote: kui vahegi voimalust on- ruttu rollu ja kiirelt kaugemale ja pikemalt. Kui aeg piiratud ja plaan ainult moni paev Sapas veeta siis ei maksa sinna minna.
ajaaa 6$ toahinna sees on ka voodi niiuhke saasevorguga, et jargmine hommik oli koigil kogemus, mis tunne oleks olla sinivereline- kes printsess kes kuningas kes narr...
Terv, Valdek raagib
22 oktoober, neljap@ev- Sapast Muong Lay'sse.
Alustasime 4 p@evast motomatka Sapa l@hikonnas. Tegime ca 500 km ringi.
Vorrid 110 kuubikulised Hondad, nagu enamus siin. 6 taala p@ev ilma kytuseta. Votsime ka kohalike olude ja keelespetsi, et poleks ebayllatusi toiduvalikul ning saaks vietnaamipiipeliga suhelda. Siin tegime ahnusest parandamatu vea- @rge hoidke kokku 5 taala n@kku odavama, kuid "veidi" kehvema engleeseoskusega giidi pealt. Meie hoidsime.
Osav myygimees, kes meile tsiklid, marsruudi ja teejuhi orgunnis, ytles, et ta veidi v@hem, kui tema oskab engleeset, no nii 60%. Pakun, et tegelikkust peegeldaks cat is black and black is cat.
Aga poiss muidu tubli, oma keelt ja teed tundis. Leidis koik, mis vaja yles ja aitas igati ning kauples meile mitmed asjad elamised odavamaks. Aus maapoiss. Nimi Hai, h@@ldus kirjapilt.
K@tu oli meil muuseas motorebane, kuyid eemalt oli tsiklit n@inud kyll. Kyll oli algul esiots paigalt vottes ohus, kyll ratas kylili. Onneks ratas tervikuna ohus ei olnud ja kylili vaid v@ikeselt hoolt voi ... mystika ... seisva rattaga. Algaja asi.
Ette totates pean ytlema, et K@ts soidab nyyd nagu vana mees. Nii asfaldi-, kruusa-, metsa-, konnitee @@rekivi-, seinasarnaste m@gede ja nii ohukese kui ka paksu ning ylilibeda savimuda kursused on l@bitud edukalt.
Voib Talinas vabalt mototaksot panna.
Aga asja juurde.
Kogu Sapa kant on yks madalate, kuid sigailusate madalate m@gede meri. M@ed pole enamuses mitte nagu euroalpid voi - tatrad. Suures osas V@GA j@rsud koonusekujulised j@medamad ja peenemad kaljutornid. Nagu Rio Suhkrupeam@gi. Voi kasvoi n@iteks alt j@medamad fallosed.
Kohtusime teel juhusliku seljakottr@ndurist shotlasega. Jumala lahe vend, noh, loomulikult, minuvanune ju.
R@ndamine vennale elustiil. Kysimusele, kuidas enamuse kohalike ingleeseoskamatusega hakkama saab, vastas vend lihtsalt, "naeratusega".
Avastasime kohalike soogikohtade juurde kuuluva (ja nyydsest ka meie toidukordadesse) tava- vesipiip. Aga mitte mingi tavaline egiptuse pula, vaid ikka ehe. J@me bambustoru pisikese tubakalehtriga, otsaga ebasanitaarses vee@mbris. Topid pisikese hernetera mahorkat sisse, imed, puhud ja siis imed veel. V@ga hea tubakaga on tulemus sihuke kaif, et vesised pahupidi silmad, surin ja kuum laine varvasteni v@lja. Parimail juhtudel vois seda nimetada orgasmieelseks seisundiks. Voi isegi temaks endaks. Liisu kehakeelest ja hiseloomulikest h@@ltest vois igal juhul seda j@reldada.
Teele j@i koikidel p@evadel lahedaid kYlasid, mones ka peatusime, eksurseerisime vietnaamipiipeli kodudes, joime vekammteed.
Huvitav, et mehi n@eb m@gihoimude kylades harva rahvariietes, naised aga reeglina neis. Igal hoimul omad ja toesti ilusad, v@rvikirevad.
Suvalises tee@@rses soogikohas (loe urgastes (eurotaustaga valge jaoks)) peatudes ei saa yle ega ymber kohalikega integreerumisest. Ikka paar pitsi rice voi corn wine, pildistamine, rahupiibuga silmad pahupidi, kuum hyvastijatt. Liisu opetas v@hemalt yhe mehe lambadat tantsima, nyyd vennal lastelastele muinasjutt olemas, kuis vanaisa valge naisega rokkinud.
110 kuubikulised Honda maanteelaevad noudsid ka v@ikese ohvri. Soidan mina Vahuri j@rel. Serpentiinkurv. Enne pidurdamist vaatan, kas ylalt keskit vastu tuleb, et kas voib loigata ja max lauluga peale minna. Ja n@en ... teisel pool kurvi lendab mingi tsikkel lapiti pooreldes yle asfaldi teepeenrale ... ja Vahur kukerpallitades tema j@rel. Lahe!
Aga poldki miskit huvitavat, isegi verd polnud ega konte. Kyynarnuki ja kylje kriimustused.
Aga esimeses kylas, kus peatusime Vahurit kylanoiale pakkuma, et see poisile ussisonu loeks, sai veriste kriimustustega valge mees raudselt aasta t@htsyndmuseks. Rahvast oli murdu, igas vanuses.
T@nuv@@rt voimalus fotograafile minu isikus.
Muuseas, seljakottide kinnitamiseks tsiklitele pole vaja osta ega kaasa vedada mingeid pagana spetsiaalseid konksudega kumme, iga kohalik voib pakkuda auto sisekummi pikki ribasid. T@iesti tootav ja tasuta lahendus.
Esimese p@eva kilometraaz oli selgelt liiga suur, 190 km. Normaalse turistina l@heb minul pool valgest ajast pildistamispeatustele, + soomine. Kui pimedaks l@ks oli meil veel mingi 70 km soita. Saadan, see pole meelakkumine, kuigi pimedas soit pole mulle iial probleemiks olnud. Ylioluline varustus- v@rvitute voi kollaste klaasidega prillid, muidu silmadv putukaid ja tolmu t@is. Aga muidu oli lahe ralli lagunenud asfaldi ja kohatiste kruusaloikudega m@giteedel.
Muong Lay's vedas meie teejuht meid esimesse guesthaussi. Absurd kuubis, 10$ tuba! Meile, kes me polnud siiani maksnud yle 3$ n@kku. Aga koht oli muidugi kena, hubane. Kauplemiskatsele vastati kylma ignoreerimisega. Vota voi j@ta. Me j@tsime. L@ksime linna peale odavamat urgast otsima. Ja mis tuli v@lja. Rohkem majutuskohti polnud. Konkurentsi ei mingisugust. Eks siis votsime.
Aga see ohtu oli lahe. Koht t@is, siirdusime Liisu ja K@tsiga jalutusk@igule pimedasse linna (inimesed elavad siin valdavalt koos p@ikesega) riisipuskari otsingule. Et eeltoo oli tegemata, pidime end kogu fantaasiat kehakeele, miimika ja n@itlemisoskuse osas m@ngu panema. Lahe pilt, nuusutad- vhuu, jood, kissitad silmi, @hid, j@@d purju. Etlemisest polnud suurt kasu, ei olnud voi ei sobi meist keegi n@itlejaks.
Isegi soogikohas koigi purkide ja ebam@@rase sisuga pudelite l@bi nuusutamine ei aidanud. Mida polnud, oli puskar.
Vahepeal, kuime Liisuga etlesime etteantud teemal, tehti pimedal t@naval K@tsile abieluettepanek. Viisaka inimesena leppis vietnaamimees K@tsi ei'ga.
Kus h@da koige suuremj, seal abi koige l@hem, oleks kohe voinud oma elukoha restost kysida. Peale puskari olida ussinapsud saadaval. Juttu ja parmupillim@ngu j@tkus poole ooni. Ma sel alal vana tegija ja Liisu oppis ka parmupilli selgeks.
Saime tunnistajateks, kuis pisike geko pyydis seina peal suure ritsika kinni, aga et see korraga ja kiiresti suhu ei mahtunud, tuli minna uut pyydma. Suurem geko arvas et, sober pole nii suurt suut@it @ra teeninud ja see on temale sobilikum.
Ja teate mis on koige monusam turistispottidest eemal asuvates kohtades, igal pool nii- keegi ei yrita sulle igal sammul miskit myya, miskit paska p@he m@@rida, ei ripu sul selleks varruka kyljes ega laula sulle p@heopitud luuletusi oma raskest elust, invaliididest vanematest, sinu kohustusest kolmas maailm jalule aidata ja blablabla. hellou, mai friend, hau a ju, vats jo neim, ver a ju, bai for mi, kold drink, vis is present for ju but nau giv present for mi- mani is okei.
Minult paergast koik, pean hakkama teile pilte yles manama. Teised jatkavad teiste p@evadega.
K@tlini kord
23. okt, Muong Lay - Thuan Chan
Jatkub teema motomeeste suvelaager Vietnami magedes. Paeva algus MuongLay, loppsihtpunkt Thuan Chan.Uni kohalikus maffiahotellis maitses ylihaa. Ei teagi kas tingituna varskest magede ohust voi eelmisel ohtul tarvitatud kohalikust samakast.Vahet pole igatahes. Silmad lahti aetud, omlett ja pontsikud keresse keeratud panime ajama...
Kuna minust teise motopaeva hommikuks veel hullult agedat mototsikki saanud polnud (see viga on muide nyydseksparandatud) suutsin ma jarjekordselt olematu hoo pealt oma peene punase pilli kummuli keerata. Aga kukkumiskoha vahemalt valisin ylima tapsusega,kohaliku mototookoja ees. Nii et Vahuril kaed jalad kohe tood tais - vaja kohalikud mehed keevitama opetada ja ise ka veits susada. Igatahes minu rollu sai terveks keevitatud ja kohalikele veits tarkust jagatud. Ratas terve meel roomus otsustasin, et rohkem ei kuku, ei kukkunudki.Vaated Song Da ( must jogi turistidele) olid meeletult ilusad.
Markimisvaarne fakt ka see, et mone aasta parast saab Muong Lay linna ja kohalike motomeeste tookoda kylastada vaid allveelaevaga. Nimelt plaanitakse joele hydroelektrijaama, mistottu ujutatakse teatud kandidkovasti ule. Loodame, et nyydseks haritud motomehaanikud leiavad omale koha uue ari avamiseks. Vaart tarkus laheks ju muidu raisku.Yhesonaga vaated jalle paev labi super hyper ilusad. Nagu Liisu mainis, et pilved lausa kallistavad magesi. Soida voi kaljult alla vahtides kaugusesse, voi lahemale. Ja vaikesed pabmushyttidest kylakesed on nii armsad, et toesti on tunne nagu muinasjutus oleks.
Lapsed on lahed. Igas kylas kust labi soitsime jooksis terve kamp lapsi tee aarde, sest toredad kylalised Eestist soitsid nende juurest labi. Naeru naod ja helloud jaavad kyll igaveseks meelde. Nii pisikesest asjast nii palju roomu. Nii neile kui meile.Kahju ainult et teed nii kenad polnud kui maed, kylad ja inimesed.
Kuigijah, pool soidu kogemusest oleks olemata kui mooda euroteed kimada.Igatahse saime kovasti muda, kive, vett, waterbuffalo sonnikut ja jumalteab mida veel oma rataste all tunda. Muda said varbad ka ysna lahedalt katsuda.
Tee ehtiusega nad ikka siin yritavad tegeleda, Voi voib seda pigem taastuseks nimetad, kuna igalpool on alla kukkunud maekyljed teed minema viinud. Jarel ainult monus maariv ligane muda. ( Muide vihma sajab magedes pea iga paev).
Isegi meie gruppenfyhrer Hai suutis meid veits ara eksitada ja valele teele poorata. Voi oligi see ta plaan meile grossisoidu volusi tutvustada. Vahur muide teadis kus oige tee laheb ja laks sealt. Meie aga tegime veits muda seiklust. Saime peaaegu hakkma. Muidu koik ok. Valdek kyll pidi mingist liiva ja muda seinast mu rollu yles lykkama. Aga tehtud saime. Krossitreenig labitud, pidime Vahuri ka ylesotsima. Ja algas tohutu ralli Vahuri kannul - algul Hai ees, siis Valdek ees, siis jallel Hai ees ja siis Valdek. Katu ja liisu samal ajal nautisid taga vaateid ja ei voistelnud, ei oma ega kellegi teise vahel. Aga ralli voitis Valdek, kes leidis peidetud Vahuri esimesena. Hai jai pikalt maha.
Thuan Chan'i joudsime jalle pimedas. Valdek ja Hai ees ja mina oma saatemeeskonnaga taga. Liisu ees, et ma midagi naeks(Valdek: Liisu oli prillitu ja pidi silmad kinni soitma (putukad, vihm, tolm)) ja Vahur taga, et mu kondid kokku korjata, kui kabeli peaksin panema.
Hotell lahe. Peaaegu nagu kodumajutuse moodi voi nii. Aga mis pohiline hotelli rodul istudes leidsime Vahurile teise kohaliku kinnisvaraprojekti. Kolmekordne tyhjalt seisev hoone, sobilik hotelliks. Helikopteri maandumisplatsiga katusel ja puha. Esimene oli BBK's joe kaldal.
Ohtusoogiks jalle traditsiooniline riis lisanditega, mis on igalpool yhed samad, aga yllatavalt erineva maitsega. Yldiselt vaga maitsvad. Koht tais pugistatud ja piibud tehtud asusime kohaliku ooeleuga tutvuma. leidsimetoreda diskotanava, kus igamees oli mingi kohaliku kalakasvanduse kaldale oma diskolauakesed pysti pistnud ja pidu kais taies hoos. Loomulikult tekitasid 4 valget meeletut elevust ja koik soovisid kangesti meid oma lauda kutsuda. Liitusime siis tanva lopus kohaliku karaoke klubiga. Poisid palusid kyll Liisul ka vaike etteaste teha, aga ta viisakalt keeldus.Yhesonaga olime vaid publikuks. Soomapooliseks pakuti sihvkasi ja joogiks joime oma kohalikku napsu. Pidu missugune. Lahkudes haaras Valdek veel 5000 rahastest sihvkadest peotaie taskusse - taasavastatud vana, nagu oeldakse.
Ohtu lopetuseks jagasid poisid hotellitoas meiga oma esimesi seksuaalkogemusi ja siis ruttu tuttu. Ponev paev oli ja veel ponevam tulemas...
Liisu lasdeb jutumulli
24 -25 okt, Tuan Giao - Than Uyen - Sapa
Sapa reisu 3 paeva hommikuks leidsime ennast kodumajutuses sellisestoredas linnakeses nagu Tuan Giao. Hommik oli kyll veidi unine kuna oo labi lasti kolaritest yle linna avalikku raadiot - neil pole ilmselt midagi targemt oositi teha.
Natuke maad kimatud, avastasime tee aarest yhe kaljurahnu sees suure koopa avause. Asja lahemalt tudeerides selgus, et tegemist on loodusliku tunneliga labi mae, mis pidavat olema 5 km pikk, oli piisavalt lai, et labida ka rolluga ja mille kaudu kaiakse teisel pool mage poldu harimas. Kuna taskulamp jai maha siis me vaga kaugele koopa sygavusse ei joudnud.Aga kohalikud prouad voorisid seal tihedalt paljajalu oma raskete korvikestega, mis bambusvarrel olgadel rippusid.
Nagu ikka otsustas paike meile naeratada ainult hommikupoolikul ja peagi hakkas vihma- ja mudaralli pihta. Kohati oli savimuda tee nii libe, et ainuke voimalus pysti jaada oli kaks jalga rollu korval maha panna ja uisku lasta. Onneks on peale iga korraliku mudamylgast ka moni vahegi puhtama veega ojake, kus nii ennast kui rollut pesta saab. Paeva huvitamaks syndmuseks sai praamidel joe yletus. Rollud lykati vaikeste bambus kanuude peale, ise istusid sadulasse tasakaalu hoidma ja poristasid niimoodi vaikselt teisele poole.
Lounasoogile maandusime yhe kena pererahva juurde, kes meile kohe lahkelt vaaritama tormas. Taustaks pani peremees ka kohe valismaa karaoke mangima ja nii me lambada tantsu saatel ylimaitsvaid toite degusteerisime. Kuna me oleme juba kohalikud kombed yle votnud, siis iga korralik soomaaeg loppeb piibu mahvi ja Vietnami teega. Piip ja tee on vahemalt siin pohjas au sees igas kodus, soogikohas, hotellis,kus iganes. Arvet tasudes motlesin, et votaks ohtuks natuke puskarit ka. Kuna numbrid veel vaga selged pole, siis andsin igaks juhuks pudeli eest 10 tonni ja oma yllatuseks ulatas perenaine selle peale veel teise pudeli. No mis teha siis, rahabosside asi ja lakski jalle joomaks.
Ohtuks maandusime Than Uyeni, kus onnestus jalle kohaliku pererahva juures tuba rentida. Maja juures oli paris huvitavalt hoitud kokku ehituskulusi - kuna koridor on anyway kasutu elamispind, siis pole ju motet hakata koridori ometi majaseina ehitama, piisab ju taiesti naabrimehe seinast. Vaike pragu kyll jaab sisse aga no pole hullu.
Magedes rolludega kimamine andis siis esimese voimaluse tapsemalt meie vaikse reisi kollektiiviga tutvust teha. Valdek, meie suur boss ja leader on vist kyll juba pool Viet Nami tanaseks ara kadreerinud. Muidu ma ikka arvasin, et Valdek on tore poiss, kutsub mind reisima ja puha. Aga kusagil seal keset suurt savilompi ja muda onnestus mul salaja pealt kuulda, et see aasta olla ta ilusad ja puhtad tydrukud reisule kutsunud ja polevat neid siia maani veel kohanud. Nii et kui mind siin blogis enam ei trehva, siis on teada,et minu vahetus meie seltskonnas on ymber saanud.
Katut oleks nagu pool elu juba tunud, aga nae ei teadnudki, et kui anda motikas katte ja suund ette naidata, siis kimab nagu porguingel ise. Mul oli tegu, et jargi pysida ja samal ajal koikidele tee peal veel lehvitada ja hello kisada.
Vahur siin yritab pealtnaha tagasihoidlikult tarka muljet jatta ja meid oma erudeeritud huumoriga voluda, aga nae alles yks paev tabasime teise puskaripudelit oma rollu pudelihoidjasse panemast.
Aga siiamaani on Vietnam mind vaga positiivselt yllatanud. Inimesed on super sobralikud ja ylitookad. Sellist tuima rahakerjamist ja lihtsalt logelemist pole kusagil naha. Turisti kohtades kyll yritatakse igast kulinaid ja motetusi pahe maarida ning aeg ajalt ujub ligi moni arikas,kes meile jarjekordselt mytsi korvuni tombab. Aga vahemalt tuleb neileau anda, sest iga nende aritrikk tuleks nagu otse monest marketingi-gururaamatust ning nad toesti jooksevad jalad villi, et aga kaubale saaks.
Ja muidugi loodus on siin uskumatu. Kuigi vihm tegi magedes teed natuke mudaseks ja rasketi labitavaks, siis vahemalt loodusele andis ta kirjeldamatult kaunid varvid ja lohnad.
mul enam jutt ei jookse....
Valdek j@lle.
Ilmaga meil Sapas vedas- koigest iga p@ev sadas, enamasti pool p@eva voi v@hem.
Veel, publiku eeldataval soovil avalikustan saladuse, miks me kategoriseerime oma reisi "Gay Travel".
Nii, kui reisivad koos 2 meest ja 2 naist, kes pole omavahel M/N suhtes, siis EI J@@ ju muud voimalust meist teisiti arvata, kui et homo- ja lesbipaar. Eks ju. No vot, las ta siis ollagi nii.
J@rgmine etapp on meil Sapast oorongiga Hanoisse tagasi, raudteejaamast otse bussile ja Halong Citysse. Sealt 3 p@evane praivitpaadikruiis Halong Bay'le. Viimane on UNESCO World Heritage Zone. Ehk siis another maailmaime. Yldse plaanime me umbes 1 maailmaime igasse p@eva.