Reisiblogid Travellerspoint-is

Estonia

Tambiet, Vietnam

snow -2 °C

Reisipiltide galeriid näeb siit.

Liisu meenutab:
Ja jällegi on vaid tühjad pihud...rahakott on tühjaks pumbatud, jalatallad on villis ja katki, sääred on täis katki kratsitud sääsepunne, juuksed on blondiks pleekinud ja sellest kõigest hoolimata avastan end naeratamast kõigile ja kõigele (hetkel isegi sellele arvutiekraanile ;) ). Muidugi raske on olla naeratamata kui õues valitseb selline ilus talveilm.

Kuid mida siis siit lumisest kodust kergelt seedinuna Vietnamist veel enda jaoks meenutada...
Täiesti imeline ja mitmekülgne loodus. Kõige kustumatuma mulje jätsid Sapa (Põhja-Vietnami) ümbruse mägised riisipõllud ja sini-sinised päikseloojangud. Seal ringi sõites võis iga naharakuga tunda ja lausa käega katsuda kuidas loodus hingab ja elab nagu meiegi. Samuti ei saa Vietnamis käies mööda minna uduloorisest maailmapärandist Halong Bays või kuldsetest liivaluidedest Mui Ne rannikul. Siit väike meeldetuletus mulle, et kui teine kord juhtud liivaluidetel kelgutama, siis suu kõrvuni naermine ja samal ajal pidurdamine ei ole hea mõte.
Inimesed on sõbralikud ja tohutult töökad. Üks asi mida reisil palju sai kogetud ja edaspidiseks kõrva taha püüan jätta, et kohalikke tasub usaldada. Võib olla ei lähe kõik nagu planeeritud, aga vähemalt nende juhtimisel saab nii seiklust kui põnevaid uusi „tooreid“ kogemusi. Ja kui vahel tekkib ka pettumus ja tünga saanud tunne, siis tasub kolm korda hingata ja aeg maha võtta. Vajavad ju nende pered ka toitu ja peavarju ning seda riigis, kus ilmselt üle poole elanikonnast teenib kuu sissetulekuna vähem kui mina päevas laiaks lõin.
Vietnamis ei saa käia ja mööda vaadata köögist. Alustades Po’st (kohalik supp), mis on nende traditsiooniline hommikusöök, jätkates igasugu nodiga mida meri kätte annab ning muidugi igasugu rohelised lehed, varred, kõrred, juurikad, ühesõnaga kõik vähegi söödav muru. Ja kõik see ei oleks Vietnami köök, kui see ei oleks kastetud nõk mam’i (kalakaste) sisse. Suurepärane maitsete kakofoonia isegi minule, kes ma kodus ei ole suurem asi kala, rohelise ja juurika sööja.
Ja last but not least, tore on reisida ja kohata uusi inimesi, kuulata uusi mõtteid, vaadata maailmale läbi teise prisma kui kodus, liikuda üks päev või nädal korraga, kiirustamata ning nautida kõike seda mis hetk parasjagu pakkub. Nagu elu näitas saab puudust tundmata hakkama kuu aega ilma kella, mobiiltelefoni, auto, televiisori, meigi ja kümne muu tühise mugavuseta, milleta me oma elu siin kodus ette ei kujuta.
Peaegu et nädal juba kodus ja ma pole veel märganud sisse lülitada televiisorit (ju on pult ikka veel katki) ning peale keerata kütet (ilmselt keegi pole mulle meelde tuletanud, et vahe peal on talv saabunud). Reisimine teeb hingele vaid head, kui vaid suudaks seda hoida.
Tore oli Teiga, poisid ja beib.

Mis Valdekul veel öelda on?
Minu saadud hingerahu pole nähtavasti siiski nii täiuslik, kui Liisul. Ma ootasin midagi muud. Ootasin tglt sedasama, mida ma Birmas, Kambodzas ja isegi Põhja Tais olen juba palju näinud- algelist elu- olu, külatäied bambushytte. Nägime sellist elu vaid mõnes üksikus kohas, enamasti on Vietnamipiipelil kivimajad. Kuigi, küllap me seekord liikusime ka rohkem arenenud piirkondades. Ise ma tahtsin ju tglt.
Vietnam on NII suur maa, et 1 kuu temaga põhjalikult tutvumiseks on selgelt vähe. Kui uuesti minna, siis ma pühenduks sisemaale, ei tõstaks üldse jalga rannikule.

Vietnami inimesed- üldistades, üldjuhul armsad, heaadusest sulavad. Mida vaesemad, seda enam. Nagu kogu Kagu Aasias.
Ma ei tea, mis see täpselt on, kuid kõigis neis inimestes on midagi, mida meil ei ole. Õigemini, et meis, arenenud maailma elanikes, seda ENAM ei ole.

Kes Mui Ne Valgelt luitelt alla tahab kelgutada, soovitan soojalt, sõida pea ees! Päriselt päriselt. Siis võib ka pidurdades naerda.
Erinevalt Liisust, mina SAAN "po" supist mööda vaadata. Vabalt, ilma mingi kahetsuseta. Maitse asi. Sama juurikate ja rohuga.
Muuseas minu malaaria, mis vahepeal näis olevat arenenud linnugripiks, muutus koduteel kopsupõletikuks. MIda arstiteadus sellest arvab? Mingi voodoo värk?

Ja joudsin äratundmisele, et järgmine reis peab olema põhirõhuga loodusele.

Ja veel, teie meelerahuks.
Lobisesime, mis me lobisesime, aga see gayvärk mulle siiski ei istu. Ei saanud asja selles plaanis. Liisu ja Kätu vblla veel veits, aga mina Vahuri kaisus magada EI TAHA.

Kirjutas valdek2 16:45 Sildid Estonia Tagged air_travel Kommentaarid (0)

Kuidas ja kuhu. Mis mõtteis mõlgub

overcast 13 °C

Algul lendame mugavalt Soome Õhuga Bangkokki, näitame Kätsile ja Vahurile 2-3 päeva jooksul sealsed parimad urkad ära, siis Aasia Õhuga Hanoisse, Põhja- Vietnamis. Tagasi koju lõunast Ho Chi Minhist läbi Bangkoki.
Vahepeale jääb 31 p vabakava selle sõna otseses mõttes- umbes 2 Kkm, palju õlli, mägesid, külasid, öid nii hotellis kui ka bambushüttides, rolleritega ringisebimist, paradiisirandu, jne. Magame seal, kuhu õhtuks jõuame, sööme seal, mis ette jääb ning sõidame sellega, mis vajalikus suunas veereb.

Mingisugused plaanid on peas veidi kuju võtnud, joonistan nad kaardi peale. Aga eks õunte pealt vaatab, kus kui kaua vedeleme või kuhu suunas ristteelt keerame.
Liisu andis ultimaatumi, et x päeva paradiisisaart peab ka reisu sisse jääma. Et muidu kahtlustatakse teda Bankokis salajasel iluopil käinud olevat. Mida ta kunagi niikui nii teeb. Aga praegu polevat veel hädasti vaja.

Kui nüüd üdini aus olla, siis eelmisel sügisel Kambodza paradiisisaarel jäin ma ühe täiendava lebo- ja praadimispäevaga ilma vaidlemata nõusse esimest korda pärast 1996 aastat. Siis oli nimelt viimane (ja samas teine) kord, kus mind on suudetud üleüldse piitsi- ja paketiturismile kaasa vedada. Mingi meeltesegadus vist oli.
Elu on lill.

vietnam_map_2_copy_2.jpg

Suurema resolutsiooniga kaardi plaanitavast marsruudist leiad minu Nagist

Kirjutas valdek2 23:58 Sildid Estonia Tagged preparation Kommentaarid (0)

Miks ja kes?

semi-overcast 10 °C

hal_bay_2.jpg
Aastaring eelmisest Aasia seiklusest hakkab täis saama, uus rahutus on tekkinud.
Aeg on seljakott õlale võtta ja minna.
Sõbrad, kellega minna, on olemas. Piletid ka (14 okt - 17 nov) ja pisike kaasavõetava kama listki.
Loen piineldes päevi.
Sedakorda on ohvrid mu vana hea ja Kambodza 2007 reisil tulest, veest ning punasest mudast läbi roomanud sõber Liisu, tema sõbrants Kätlin ja Big boss Vahur.
teine_valdek.jpg Cambodia_2007_287_2.jpg
katu_sjuh.jpg vah_sjh1.jpg
Endast pole miskit lisada. Kõik on üleilmses ämblikuvõrgus lagedal ja pildilt näha.
Kes loodab, peab pettuma, endiselt pole saadaval, aga see eest on suht ammu käes teine noorus, adun iga rakuga.

Liisu näib olevat endiselt elu tippvormis ja välja näeb ka samuti. Saadavuses ma pole enam veendunud ja kes
huvitub temast ja tema erakordsusest, loeb Kamboodia blogist .

Kätlinist tean niipalju, et kui Liisu tema eest kostis, siis peab asine tibi olema. Igal juhul, kui esimest korda kohtusime mingil x 90-ndal??, siis olid nad mõlemad, Liisu ja Käts, mul Slovakkia suusamägedes nagu vihalehed tagumiku küljes, ei jäänud meetritki maha. Või õigemini, mina ei suutnud eest ära sõita.
Saadavuse osas näib ka rong läinud olevat. Aga uurime.

Vahur, aka bussi vahur, aka big poss, on meie Nõmme Seikluspargi kollektiivselt kallis ning armastatud boss.
Riili guud luking surf män, oriendi fänn, kogenud rännumees.
Minu teada on jälle saadaval, aga mine tea, kes tal köögis toimetab, ega me koos ei ela.
Niisiis usun, et võitluskaaslastega on jälle vedanud. Kui nende hulgas ka mõni kultuurihuviline oleks (see oli Kambodza reisi inside joke- väidetavalt seal neid polnud).

Kirjutas valdek2 22:30 Sildid Estonia Tagged preparation Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 3. Kokku 3) Lehekülg [1]